EKP KESKKOMITEE PARTEI AJALOOINSTITUUTNLKP KESKKOMITEEMARKSISMI-LENINISMI INSTITUUDI FILIAAL

K.Marx

F.Engels

Kommunistlikuparteimanifest

TALLINN KIRJASTUS "EESTI RAAMAT" 1981

Originaali tiitel:Karl Marx, Friedrich Engels.Manifest der Kommunistischen Partei.Karl Marx, Friedrich Engels, Werke, Band 4. Dietz Verlag, Berlin,

1964, S. 459-493

Kujundanud A. Ilo

K. Marx, F. Engels.K64 Kommunistliku partei manifest. - Tln.: Eesti Raamat,

1981. - 72 lk.«Kommunistliku partei manifest» on teadusliku kommunismi

esimene programmdokument. Selles esitatakse terviklikult K.Marxi ja F. Engelsi suure õpetuse alused.

«Kommunistliku partei manifest» tõestati kapitalismi kokku-varisemise ja sotsialistliku revolutsiooni võidu paratamatust ningmäärati kindlaks proletariaadi revolutsioonilise liikumise ülesandedja eesmärgid.

See väike raamatuke on väärt terveid köiteid: tema vaimust elabja liigub tänapäevani kogu tsiviliseeritud maailma organiseeritudja võitlev proletariaat» (V. I. Lenin).

«Selles teoses on geniaalse selguse jakujukusega esitatud uus maailmavaade,järjekindel materialism, mis hõlmab kasotsiaalse elu valdkonna,dialektika kuikõige mitmekülgsem ja sügavamarenemisõpetus, klassivõitluse teooria japroletariaadi – uue, kommunistlikuühiskonna looja – maailmaajalooliserevolutsioonilise osa teooria.»

LENIN

EESSÕNA 1872. AASTA SAKSAKEELSELEVÄLJAANDELE

Kommunistide Liit, rahvusvaheline töölisorgani-satsioon, mistolleaegsetes tingimustes võis muidugi olla ainult salajane, tegiallakirjutanuile 1847, aastanovembris Londonis toimunudkongressil ülesandeks koostada avaldamiseks määratudüksikasjalik teoreetiline ja praktiline partei programm. Niitekkis alljärgnev «Manifest», mille käsikiri saadeti Londonissetrükkimiseks mõni nädal enne Veebruarirevolutsiooni. Algseltsaksa keeles avaldatud «Manifesti» onselles keeles ilmunudvähemasti kaksteistkümmend eri väljaannet Saksamaal,Inglismaal ja Ameerikas. Inglise keeles ilmus ta esmakordselt1850. aastal Londonis «Red Republican'is» miss Helen Macfar-lane'i tõlkes ja 1871. aastal vähemasti kolmes eri tõlkesAmeerikas. Prantsuse keeles ilmus ta esma-kordselt Pariisisveidi enne 1848. aasta Juuniülestõusu ja hiljuti New Yorgi «LeSocialiste'is». Uus tõlge on teoksil. Poola keeles ilmus taLondonis peatselt pärast esimese saksakeelse väljaandeilmumist. Vene keeles Genfis 60. aastail. Taani keelde tõlgiti tasamuti varsti pärast ilmumist.

Nii palju kui tingimused ongi viimase kahekümne viieaasta jooksul muutunud, on selles «Manifestis» arendatudüldised põhimõtted veel praegugi üldsioon, seoseskogemustega, mida andis esmalt. Veebruarirevolutsioon jaseejärel veel kaugelt rohtult arenenud ja koos sellega onarenenud töölisklassi parteiorganisattööstus on viimasekahekümne viie aasta jooksul tohudud. See koht peaks praegumitmes suhtes teisiti kõlama. Seoses sellega, et suurdele üldseerilist rõhku panlutsioonilistele abinõutest, ja seepärast ei oleteise osa lõpus esitatud revomasolevaist ajaloolistesttingimusdamine, nagu öeldakse «Manifestis» endas, sõltubkõikjal ja alati oledada. Nende põhimõtete praktiline rakenteistparanjoontes täiesti õiged. Üksikutes kohtades tuleks ühtkemPariisi Kommuun, kus poliitiline võim oli esmakordselt kakskuud proletariaadi käes, on see programm tänapäeval kohativananenud. Kommuunon nimelt tõestanud, et «töölisklass ei võilihtsalt valmis riigimasinat oma valdusse võtta ja sedaomaeesmärkideks käiku lasta» (vt. «Der Bürgerkrieg inFrankreich, Adresse des Generalrats der InternationalenArbeiterassoziation», lk. 19, kus seda mõtet on edasi

arendatud*). Edasi on endastmõistetav, etsotsialistlikukirjanduse arvustus on tänapäeva seisukohalt puudulik, sest seeulatub ainult 1847. aastani; samuti see, et märkusedkommunistide suhtumisest mitmesugustesseopositsiooniparteidesse (IV osa), kuigi need on peajoontes veelpraegugi õiged, on rakendamiseks vananenud juba seepärast, etpoliitiline olukord on põhjalikult muutunud ja et suurema osaseal loendatud parteisid on ajaloo areng teise ilma saatnud.

«Manifest» on aga ajalooline dokument, mille muutmiseks meei leia endil enam õigust olevat.Võib-olla ilmub järgmineväljaanne sissejuhatusega, mis täidab lünga 1847. aastast meiepäevini; käesolev väljaanne tuli meile niivõrd ootamatult, etmeil ei jäänud selleks aega.

Karl Marx, Friedrich EngelsLondon, 24. juunil 1872

* Vt. K. Marx, Kodusõda Prantsusmaal.Rahvusvahelise Tööliste Ühingu Peanõukoguüleskutse.K. Marx ja F. Engels, Valitud teosedkahes köites, I kd, Tallinn 1957, lk. 409 jj. Toim.

Avaldatud brošüüris: «Das KommunistischeManifest. Neue Ausgabe mit einem Vorwort derVerfasser». Leipzig.1872

EESSÕNA TEISELE VENEKEELSELE VÄLJAANDELE

«Kommunistliku partei manifesti» esimene venekeelneväljaanne ilmus Bakunini tõlkes 60. aastate algul, see trükiti«Kolokoli» trükikojas. Läänes võidi tol ajal «Manifesti»venekeelset väljaannet ainultkirjanduslikuks kurioosumikspidada. Praegu oleksselline vaade juba võimatu.

Kuivõrd piiratud oli tol ajal (1847. a. detsembris) veelproletariaadi liikumise leviku ala, seda näitab kõige selgemini«Manifesti» viimane peatükk: «Kommunistide suhtuminemitmesugustesse opositsiooniparteidesse» eri maades. Sellespuuduvad just Venemaa ja Ühendriigid. See oli aeg, kusVenemaa oli kogu Euroopa reaktsiooni viimaseks suureksreserviks; kus väljarändamine Ühendriikidesse neelas Euroopaproletariaadi liigsed jõud. Mõlemad maad varustasid Euroopattoorainega ja olid ühtlasi tema tööstustoodete müügituruks.Järelikult olid mõlemad tol ajal nii või teisiti Euroopas kehtivakorra toed.

Hoopis teisiti on nüüd! Just immigratsioon Euroopastsoodustas põllumajanduse kolossaalset arengut Põhja-Ameerikas,mis oma konkurentsiga kõigutab Euroopa suur- ja,väikemaaomanduse põhialuseid.Peale selle võimaldas seeÜhendriikidel asuda oma, tööstuse arendamise rikkalike allikateekspluateerimisele niisuguse energiaga ja niisuguses ulatuses,mis peab lühikese ajaga murdma Lääne-Euroopa jaeritiInglismaa tööstusmoolud mõjutavadnopoli. Need mõlemadasjaomakorda revoomand, kogulutsiooniliselt ka Ameerikat.Farmerite väike- ja keskmaaÜhendriikide poliitilise korra alus,hukkub järkjärgult hiiglafarmide konkurentsi tõttu; samal ajalareneb tööstuspiirkondades esmakordselt rohkearvulineproletariaat ja muinasjutuline kapitalide kontsentratsioon.

Asugem nüüd Venemaa juurde! 1848.-1849, aasta retsiooniajal nägid nii Euroopa monarhid kuiluvoka Euroopa kodanlasedVenemaavahelesegamises ainsat pääsu alles ärkava proletariaadieest. Tsaar kuulutati Euroopa reaktsiooni peameheks. Nüüdon taGatšinas revolutsiooni sõjavang ja Venemaa kujutab endastEuroopa revolutsioonilise liikumise eelväge.

«Kommunistliku manifesti» ülesandeks oli kuulutadakaasaegse kodanliku omanduse eelseisvat paratamatuthukkumist. Kuid kiiresti areneva kapitalistlikuspekulatsioonipalaviku ja alles praegu tekkiva kodanliku

maaomanduse kõrval näeme, et Venemaal on rohkem kui poolmaad talupoegade kogukondade valduses. Nüüd tekibküsimus: kas vene Obschtschina* - see ürgse ühismaavaldusevorm, mis on küll juba tublisti õõnestatud – saab otseseltmuutuda ühismaavalduse kõrgemaks, kommunistlikuks vormiks?Või, vastupidi, ta peab esmalt läbi tegema samalagunemisprotsessi, mis on omane Lääne ajaloolisele arengule?

Ainuvõimalik vastus, mille võib praegu sellele küsimusele anda,on järgmine: kui Vene revolutsioon on signaaliks proletaarselerevolutsioonile Läänes, nii et mõlemad täiendavad teineteist,siis võib praegune vene kogukondlik maaomandus ollakommunistliku arenemise lähtepunktiks.

Karl Marx, F. EngelsLondon, 21. jaanuaril 1882

* - kogukond. Toim.

Avaldatud raamatus:К. Маркс и Ф. Энгельс.«Манифест Коммунистической партии». ?

Женева, 1882.

EESSÕNA 1883. AASTA SAKSAKEELSELEVÄLJAANDELE

Käesoleva väljaande eessõnale pean kahjuks üksinda allakirjutama. Marx - inimene, kellele kogu Euroopa ja Ameeriselgeltkonstateerida järgmist.maks pean siinkohal veel kord sõnanifesti»ümbertöötamisest või täiendamisest. Seda tarvilikumene rohi. Pärasttema surma ei saa enam j. uttugi olla «Maka töölisklass on rohkemtänu võlgu kui kellelegi teisele, - puhkab Highgate'i kalmistul jatema hauale kasvab juba esi

«Manifesti» punase niidina läbiv põhiline mõte, et majandavaltekspluateerimisest, rõhumisest jakonda jääteeritav ja rõhutud klass(proletariaat) ei saa enam vabaneda teda ekspluateerivast ja rõhuvastklassist (kodanlusest), kui ta ei vabasta ühtlasi kogu ühismele, kusekspluasevate klasside võitluse ajalugu; et see võitlus on aga nüüdjõudnud niisugusele astteeritavate ja ekspluateerivate, valitsetavate javalitetel toimunud klassivõitluse ajalugu, ekspluatavalt (alatesürgkogukondliku maavalduse lagunemisest) on kogu ajalugu olnudmitmesugustel ühiskonna arenemisastmtuaalse ajaloo põhialuse; etsellele vasloojärgu ühiskondlik struktuur moodustavad selle ajaj ärgupoliitilise ja intelleknev mis tahes ajaduslik tootmine ja sellestparatamatult tule klassivõitlusest, – see põhiline mõte kuulub

tervenisti ja ainuüksi Marxile.1

Olen seda juba sageli ütelnud; aga just nüüd on tarvis, et seeseisaks ka «Manifesti» enda ees.

F. Engels

London, 28. juunil 1883

1 «Sellele mõttele, » ütlesin ingliskeelse tõlkeeessõnas, «mis minu arvates paneb alusesamasugusele edule ajalooteadugele mina oliniseseisvalt selles suunas jõudnud, seda näitabminu teos «Töölisklassi olukord Inglismaal ». Kuima aga 1845. aasta kevadel Brüsselis uuesti Marxikohtasin, oli ta selle mõtte juba välja töötanud jaesitas selle mulle pea, aegu niisama selgeissõnades, nagu ma selle eespool kokku võtsin. »(Engelsinud loodusteaduses, - sellele mõttelelähenesime mõlemad vähehaaval juba mitu aastatenne 1845. aastat. Kui kauses, nagu Darwiniteooria on seda teimärkus 1890, aastasaksakeelses väljaandes.)

Avaldatud raamatus: «Das KommunistischeManifest ». Hottingen-Zürich, 1883

EESSÕNA 1888. AASTA INGLISKEELSELEVÄLJAANDELE

«Manifest» avaldati Kommunistide Liidu programmina; seetöölisorganisatsioon kujutas endast alguses eranditult saksa, hil-jem aga rahvusvahelist organisatsiooni ja pidi enne 1848. aas-tat mandril valitsenud poliitilistes tingimamustes paratamatultolesalaühing. Liidu kongressil, mis toimus 1847. aasta noxileja Engelsilevembris Londonis, tehti Marülesandeks koosratudüksiktada avaldamiseks määasjalik teoreetiline ja praktili-seramm. Saksa keeles kirjutatud käsikiri saadeti 1848. aastajaanuaris, mõni nädal enne 24. veebruari Prantsune parteiprogrevolutsiooni, Londonisse trükkimiseks. Prantsuskeelne tõlgeilmus Pariisis veidi enne 1848. aastaJuuni ülestõusu. Esimeneingliskeelne tõlge, milletegi miss Helen Macfarlane, ilmusGeorge Julian Harney «Red Republican'is» Londonis 1850. aas-tal.On ilmunud ka taani- ja poolakeelne väljaanne.

Pariisi 1848. aasta Juuniülestõusu – selle proletariaadi ja ko-danluse vahelise esimese suurelahingu lüüasaamine lükkas Eu-roopa töölisklassisotsiaalsed ja poliitilised nõudmised mõneksajaks. jälle tagaplaanile. Sellest ajast peale võitlesid omavahelvõimu pärast, nagu enne Veebruarirevolutsioonigi, jälle ainultvaraka klassi eri rühmad; töölisklass oli sunnitud võitlema po-vusvabaliitilise tegeduse eest ja asuma kodanluse radikaalse osaäärmisepahempoolse tiiva positsioonile. Seal, kus iseseisev pro-letaarne liikumine endast ikka veel elumärki andis, suruti seehalastamatult maha. Nii õnnestusPreisi politseil välja nuhkidaKommunistide LiiduKeskkomitee, mis asus tol ajal Kölnis. Selleliikmedarreteeriti ja pärast kaheksateistkümnekuulist vangistustanti nad 1852. aasta oktoobris kohtu alla. Seekuulus «Kölnikommunistide protsess» kestis 4. oktoobrist 12. novembrini; koh-tualustest mõistetiseitsmele inimesele kolm kuni kuus aastatkindlustusvangistust. Kohe pärast kohtuotsust saatsid allesjään-ud liikmed liidu vormiliselt laiali. Mis puutub«Manifestisse»,siis näis, et see pidi sellest peale unustusehõlma vajuma.

Kui Euroopa töölisklass oli jälle küllalt jõudu kogunud uuekspealetungiks valitsevatele klassidele, tekkis RahvusvahelineTööliste Ühing. Kuid see ühing, mis asutati kindla eesmärgigaliita ühte kogu Euroopa ja Ameerika võitlustahteline proletariaat,ei võinud «Manifestis» esitatud põhimõtteid otsekohe välja kuuliprogrammlutada. Internatsionaapidi olema küllalt avar selleks,

et see oleks vastuvõetav nii Inglise treidjuunionidele, Proudhonipoolnias kui ka lassallasteledajatele Prantsusmaal, Belgias,

Itaalias ja Hispaa1

Saksamaal. Marxil, kes kirjutas selleprogrammi selliselt, et see pidi rahuldama kõiki neid parteisid,oli kindel usk töölisklassi intellekmused ja keerdkäigudkapitalimatu tulemus. Sündtuaalsesse arengusse, mis pidi olemaühiste aktsioonide ja omavahelise mõttevahetuse paratavastasesvõitluses, kaotused veel rohkem kui võidud,pidid paratamatulttöölilikuks tegema mitsed teadmesuguste armastatudimeravimite kõlbmatusest ja tasandama teed töölisklassivabanemise tõeliste tingimuste täielikule mõistmisele. Ja Marxiloli õigus. KuiIntertas, olidnatsionaal 1874. aastal oma tegevuselõpetöölised juba hoopis teistsugused, kui nad olid olnud temaasutamise ajal 1864. aastal. Prudonism Prantsusmaal jalassallism Saksamaal olid välja suremas, ja isetiivsed Inglisetreidjuunionid, kes olidgi konservaoma enamuses juba ammuenne seda Internatsionaaliga sidemed katkestanud, lähenesidpikkamöödasellele hetkele, kus nende möödunud aastal Swan-

seas toimunud kongressi juhataja*

võis nende nimel ütelda:«Mandrisotsiamuta. »lism meid enam ei hirTõepoolest,«Manifesti» põhimõtted on märgatavalt levinud kõigi maadetöölistehulgas.

Nii kerkis «Manifest» ise uuesti esiplaanile. Pärast 1850. aas-tud Šveitsis, Inglismaal ja Ameerikas. 1872.tat on saksakeelsetteksti mitu korda uuesti välja anaastal tõlgiti ta New Yorgisinglise keelde ja avaldati«Woodhull and Claflin's Weekly's». Selleingliskeelse teksti järgi tehti prantsuskeelne tõlge ja see avaldatiNew Yorgi «Le Socialiste'is». Pärast seda on Ameerikas ilmunudveel vähemalt kaks enam või vähem moonutatud ingliskeelsettõlget, kusjuures üks neistanti uuesti välja Inglistud, andis1863. aastamaal. Esimese venekeelse tõlke, mis oli Bakuninitehpaiku välja Herzeni «Kolokoli» trükikoda Genfis;teinevenekeelne tõlge, mis kuulub kangelaslikuleVeera Zassulitšile,ilmus samuti Genfis 1882. aastal. Uus taanikeelne väljaanne ilmus« Socialdemokra-tisk Bibliothek'is» Kopenhaagenis 1885. aastal;uus prantsuskeelne tõlge Pariisi «Le Socialiste'is» 1886.

1Lassalle ise ütles meile alati, et ta on Marxi õpilane ja seisab sellisena

«Manifesti » alusel. Aga oma avalikus agitatsioonis aastail 1862-1864 ei läinudta kaugemale riikliku krediidiga ülalpeetavate tootmisühingute nõudmisest.

*W. Bevan. Toim.

aastal.Viimase järgi tehti hispaaniakeelne tõlge, mis avaldatiMadriidis 1886. aastal. Saksakeelsete kordustrükkide arvu polevõimalik täpselt kindlaks teha,kokku on neid olnud vähemaltkaksteist. Armeeniakeelnsie tõlge, mis pidi ilmuma mõni kuutagaKonstantinoopolis, ei näinud päevavalgust ainult sel-lepärast, nagu mulle teatati, et kirjastajal ei olnudjulgust väljalasta raamatut, millel seisab Marxinimi, tõlkija aga einõustunud «Manifesti» oma teosena nimetama. Hilisematesttõlgetest teistesse keeltesse olen ma küll kuulnud, kuid isepole ma neid näinud. Niisiis peegeldab «Manifesti» ajalugusuurel määral kaasaegse töölisliikumise ajalugu; tänapäeval on takahtlemata kogu sotsialistliku kirjanduse kõige levinum, kõigerahvusvahelisem teos, on ühine programm, mida tunnustavadmiljonid töölised SiberistKaliforniani.Ja ometi, kui me teda kirjutasime, ei oleks me võinud teda ni-metadasotsialistlikuks manifestiks. 1847. aastal olid sotsialistidenime all tuntud ühelt poolt mitmesuguste utopistlike süsteemidepooldajad: ouenistid Inglismaal, furjeristid Prantsusmaal,kusjuures nii ühed kui ka teised olid juba kokku kuivanud liht-vaiks sektideks; teisalt vähehaaval väljasureselt poolt igasugu-valdada üht-teistsed soolapuhujad, kes lubasid kõik sotsiaalsedpahed kõrsed sotsiaallappides, tegemata vähimatki kahju kapi-talile jakasumile. Mõlemal juhul olid need inimesed, kes seisidväljaspool töölisliikumist ja otsisid pigem toetust «harisidelt. Seeosa töölisklassist, kes olitud» klasveendunud, et puhtpoliitilisedpöörded ei ole küllaldased, ja kuulutas kogu ühiskonna põhjalikuümberkorraldamise vajadust, nimetas ennast siis kommu-nistlikmatu, puhtuks. See oli alles toores, tahuinstinktiivnekommunism; kuid ta tabas kõige põhilisemat ja osutustöölisklassi hulgas küllalt tugevaks, et luua utopistlikku kommu-nismi: Prantsusmaal – Cabet' kommunism, Saksamaal – Weitlingikommunism. 1847. aastal oli sotsialism niisiis kodanluse liikumi-ne, kommunism – töölisklassi liikumine.Sotsialism, vähemastimandril, «sobis salongi», kommunism otse vastupidi. Et me agaolime juba algusest peale arvamusel, et «töölisklassi vabastami-nepeab olema töölisklassi enda asi», siis ei saanud olla mingitkahtlust selles, kumb nimetustest meil tuleb valida. Veel roh-kem, meil ei ole ka hiljem kunagimõttesse tulnud selbuda.lestloo

Kuigi «Manifest» on meie ühine teos, pean ikkagi oma kohu-seks konstateerida, et põhiline mõte, mismoodustab tema tuu-ma, kuulub Marxile. See mõteseisab selles, et igal ajaloojärgul

domineeriv majanaluse, millel rajaneb selle ajajärgu poliitilineajalugutavad põhiratamatult tulenev ühiskonna struktuurmoodusduslik tootmis- ja vahetusviis ning sellest paja temaintellektuaalse arenemise ajalugu ning mildes seda ajaluguainult saabki seletada; etlest lähtusellele vastavalt on koguinimkonna ajalugu (sellest peale, kui lagunes ürgsugukondlikkord koos omakogukondliku maavaldusega) olnud klassivõitluseajalugu, ekspluateerivatejaekspluateeritavate, valitsevate ja rõ-hutud klasside võitluse ajalugu; etselle klassivõitluse ajalugu onoma arengus jõudnud nüüd niisugusele astpluateeritav jamele,kus eksrõhutud klass – proletariaat – ei saa ennast vabastadaekspluateeriva ja valitseva klassi – kodanluse ikkest, kui ta eivabasta ühtlasi kogu ühiskonda jäädavalt igasugusest eksplua-teerimisest, rõhumisest,klassivahedest ja klassivõitlusest.

Sellele mõttele, mis minu arvates paneb aluse samasuguseleedule ajalooteaduses, nagu Darwiniteooria on seda teinud loodus-teaduses, – sellele mõttele lähenesime mõlemad vähehaaval jubamituaastat enne 1845. aastat. Kui kaugele mina olin iseseisvaltselles suunas jõudnud, seda näitab kõige paremini minu teos

«Töölisklassi olukord Inglismaal»1. Kui ma aga 1845. aasta keva-

del Brüsselisuuesti Marxi kohtasin, oli ta selle mõtte jubavälja töötanud ja esitas selle mulle peaaegu niisama selgeissõnades, nagu ma selle eespool kokku võtsin.

Meie ühisest eessõnast 1872. aasta saksakeelsele väljaandeletsiteerin ma järgmist:

«Nii palju kui tingimused ongi viimase kahekümne viie aastajooksul muutunud, on selles «Manifestis» arendatud üldised põhi-festis» endas, sõltubmine, nagu öeldakse «Manihimõtete praktilinerakendaleks üht-teist parandada. Nende põtes täiesti õiged. Üksikuteskohtades tumõtted veel praegugi üldjoonkõikjal ja alati olemas-listest tingimusolevaist ajalootest, ja seepärast ei ole teise osa lõpusesitatud revolutsioonilistele abinõudele üldse erilist rõhkupandud.See koht peaks praegu mitmes suhtes teisiti kõlalega, et

suurtööstus on alates 1848.ma. Seoses selaastast*

tohutult

1«The Condition ofthe Working Class in England in 1844». By Frederick En-

gels. Translated by Florence K. Wishnewetzky.[«Töölisklassi olukord Inglismaal 1844. aastal». Tölkinud Florence K. Wishne~wetzky]. New York, Lovell - London, W. Reeves, 1888.*

1872. aasta väljaandes on sõnade asemel «alates 1848. aastast » trükitud:

«vümase kahekümne viie aasta jooksul». Toim.

arenenud ja koos sellega on täiustunud ja kasvanud**

töölisklassiparteiorganisatsioon, seoses kogerevolutsioon ja seejärel veelkaugelt rohmustega, mida andis esmalt Veebruarikem PariisiKommuun, kus poliitiline võim oli esmakordselt kaks kuudproletariaadi käes, on see programm tänapäeval kohati vananenud.Kommuun .on nimelt tõestanud, et «töölisklass eivõi lihtsaltvalmisriigimasinat oma valdusse võtta ja seda oma eesmärkideks käikulasta» (vt. «The Civil War in France; Address of the General Councilof the Internasialistliku kirjanduse arvustus on tänapäeva seisukohaltpuutetav, et sotdatud). Edasi on endastmõistional Working-men'sAssoeiation». London, Truelove, 1871, lk. 15, kus seda mõtet onedasi arendulik, sest see ulatub ainult 1847. aastani; samuti see,et märkused kommunistide suhtumisest mitmesugusparteidesse(IV osa), kuigi need ontesse opositsioonipeajoontes veelpraegugi õiged, on rakendamiseks vananenud juba seepärast, etpoliitiline olukord on põhjalikult muutunud ja et suurem osaseal loendatud parteisid on ajaloo areng teise ilma saatnud.

«Manifest» on aga ajalooline dokument, mille muutmiseksme ei leia endil enam õigust olevat. »

Käesolev tõlge pärineb härra Samuel Moore'ilt, kes on tõlki-nud suurema osa Marxi «Kapitalist». Me,vaatasime selle koos läbija ma lisasin mõned ajaloolise iseloomuga selgitavad märkused.

Friedrich EngelsLondon, 30, jaanuaril 1888

Avaldatud raamatus: Karl Marx and Fre-derick Engels. «Manifesto of the CommunistParty». London, 1888

**1872. aasta väljaandes on sõnade «täiustunud ja kasvanud» asemel trükitud:

«arenenud ». Toim.

EESSÕNA 1890. AASTA SAKSAKEELSELE VÄLJAANDELE

Eelmise kirjutamisest saadik on tekkinud vajadus «Manifesti»uue saksakeelse trüki järele, ja ka «Manifesti» endaga on juhtunudmõndagi, millest siin rääkida tuleb.

1882. aastal ilmus Genfis teine venekeelne tõlge, .mille tegiVeera Zassulits; eessõna sellele kirjutasime Marx ja mina. Kah-juks on mul saksakeelne originaalkäsikiri kaotsi läinud ja mapean vene keelest tagasi tõlkima, mis sellele tööle sugugi kasuksei tule. See eessõna on järgmine:

««Kommunistliku partei manifesti» esimene venekeelne välja-anne ilmus Bakunini tõlkes 60. aastatealgul, see trükiti«Kolokoli» trükikojas. Läänes võidi tol ajal «Manifesti» vene-keelset väljaannet ainultkirjanduslikuks kurioosumiks pidada.Praegu oleks selline vaade juba võimatu. Kuivõrd piiratud olitol ajal, «Manifesti» esimese publikatsiooni ajal (1848. a. jaanua-

ris*), veel proletariaadi liikumise leviku ala, seda näitab kõige sel-

festi» viimanegemini «Manipeatükk: «Kommunistide suhtumine

mitmesugustesseopositsiooniparteidesse».**

Selles puuduvad justVenemaa ja Ühendriigid. See oli aeg, kus Venemaa oli koguEuroopa reaktsiooni viimaseks suureks reserviks; kus väljarän-damine Ühendriikidesse neelas Euroopa proletariaadiliigsedjõud. Mõlemad maad varustasid Euroopattoorainega ja olid ühtlasitema tööstustoodete müügituruks. Järelikult olid mõlemad tolajal nii või teisiti Euroopas kehtiva korra toed.

Hoopis teisiti on nüüd! Just immigratsioon Euroopast soodus-tas põllumajanduse kolossaalset arengutPõhja-Ameerikas, misoma konkurentsiga kõigutab Euroopa suur- ja väikemaaomandu-se põhialuseid.Peale selle võimaldas see Ühendriikidel asuda oma töösvateoludmõjutavad omakorda revolutsiooniliselt ka Ameerikat. Omaendatööd rakendamad asjamonopoli. Need mõlegiaga ja niisugusesulatuses, mis peab lühikese ajaga murdma Lääne-Euroopa ja eritiInglismaa tööstussuguse enermisele niituse arendamise rikkalike

*1882. aasta venekeelse väljaande eessõna käsikirjas on sõnade «1848, a. jaa-

nuaris » asemel kirjutatud: « 1847. aasta detsembris». Toim.**

1882. aasta venekeelse väljaande eessõna käsikirjas järgnevad sõnad: «eri

maades ». Toim.

allikate ekspluateeri***

farmerite väike- ja keskmaaomand, koguÜhendriikide poliilafarmidetilise korra alus, hukkub järk-järgult hiigkonkurentsi tõttu; samal ajal areneb tööstuspiirnasjutuline kapitalidekontsentratsioon.kondades esmakordselt rohkearvuline proletariaat jamui

Asugem nüüd Venemaa juurde! 1848.-1849. aastarevolutsiooni ajal nägid nii Euroopa monarhid kui kaEuroopakodanlased Venemaa vahelesegamises ainsat pääsu alles ärkavaproletariaadi eest. Tsaar kuulutatiEuroopa reaktsiooheks. Nüüdon ta Gatsinas revolutsiooni sõjavang ja Venemaa kujutabendastni peameEuroopa revolutsioonilise liikumise eelväge.

«Kommunistliku manifesti» ülesandeks oli kuuluse kodanlikuomanduse eelseisvat paratada kaasaegtamatut hukkumist. Kuidkiiresti areneva kapitalistliku spekulatsioonipalaviku ja allespraegutekkiva kodanliku maaomanduse kõrval näeme, et Vene-lupoegademaal on rohkem kui pool maad takogukondade valdu-ses.

Nüüd tekib küsimus: kas vene kogukond*

– see ürgse ühis-maavalduse vorm, mis on küll jubatublisti õõnestatud - saab ot-seselt muutuda ühismaavalduse kõrgemaks, kom-miks?munistlikuks vorVõi, vastupidi, ta peab esmalt läbitegema sama lagunelooliselemisprotsessi, mis on omane Lääneajaarengule?

Ainuvõimalik vastus, mille võib praegu sellele küsimuseleanda, on järgmine: kui Vene revolutsioon on signaaliks prole-taarsele revolutsioonile Läänes, nii et mõlemad täienneteist, siisvõibdavad teipraegune vene kogukondlik maaomandus ollakommunistliku arenemise lähtepunktiks.

Karl Marx, F. EngelsLondon, 21. jaanuaril 1882»

Umbes samal ajal ilmus Genfis uus poolakeelne tõlge: «Ma-nifest Kommunistyczny».

Seejärel ilmus uus taanikeelne tõlge «SocialdemokratiskBibliothek'is», Kopenhaagen, 1885. See ei olekahjuks täielik;mõned olulised kohad, mis näivad olevat tõlkijale raskusi val-

***Sõnad «omaenda tööd rakendavate » on Engels lisanud 1890. aasta saksakeel-

ses väljaandes. Toim.

*1882, aasta venekeelse väljaande eessõna käsikirjas on «kogukonna» (Bauern-

gemeinde) asemel kirjutatud saksapäraselt «Obschtschina ». Toim.

mistanud, on välja jäetud, ja üldse on kohati märgata hooletusejälgi, mis on seda ebameeldivamad, et töö järgi otsustades olekstõlkija võinud veidi suurema hoole korral väga häid tulemusisaavutada.

Pariisi «Le Socialiste'is» ilmus 1886. aastal uus prantsus-keelne tõlge; see on seni ilmunuist kõigeparem.

Samal aastal avaldati selle prantsuskeelse tõlke järgi tehtudhispaaniakeelne tõlge, mis ilmus esmalt Madriidi «ElSocialista's» ja siis eri brošüürina: «Manifiesto del PartidoComunista», por Carlos Marx y F. Engels. Madrid.Administración de «El Socialista». Hernán Cortós .

Kurioosumina mainin veel seda, et 1887. aastal pakuti üheleKonstantinoopoli kirjastajale «Manifesti» armeeniakeelse tõlkekäsikirja; see hea inimene ei julgenud aga midagi trükkida,millel seisis Marxi nimi, ja arvas, et tõlkija võiks end paremise autoriks nimetada, millega viimane siiski ei nõustunud.

Pärast seda kui Inglismaal on kord ühe, kord teise enam võivähem ebatäpse Ameerikas tehtud tõlke järgi korduvalt uusitrükke välja antud, ilmus lõpuks 1888. aastal autentne tõlge.Selle tegi minu sõber Samuel Moore ja enne trükkimist vaatasi-me meiemõlemad selle üheskoos veel kord läbi. Pealkiri on:«Manifesto of the Communist Party», by Karl Marx and FrederickEngels. Authorized English Translation, edited and annotatedby Frederick Engels. 1888, London, William Reeves, 185 Fleet St.E.C. ». Mõned seal tehtud märkused olen ma käesolevasse välja-andesse üle kandnud.

«Manifestil» on olnud oma saatus. Ilmumisel tervitas tedavaimustusega teadusliku sotsialismi tol ajal veel väiksearvulineeelvägi (nagu näitavad esimeses eessõnas mainitud tõlked), kuidvarsti surus ta tagaplaanile reaktsioon, mis algas pärast Pariisitööliste lüüasaamist 1848. aasta juunis, ja viimaks pandi taKölni kommunistide süüdimõistmisega 1852. aasta novembris«seaduslikult» põlu alla. Veebruarirevolutsiooni-aegse töölisliiku-mise kadumisega ühiskonna areenilt jäi tagaplaanile ka«Manifest».

Kui Euroopa töölisklass oli jälle küllalt jõudu kogunud, etvalitsevate klasside võimu uuesti rünnata, tekkisRahvusvaheline Tööliste Ühing. Selle eesmärgiks oli koguEuroopa ja Ameerika võitlustahtelise töölisklassi ühendamineüheks suureks armeeks. Seepärast ei saanud seevahetult lähtuda«Manifestis» esitatud põhimõtetest. Sellel pidi olema niisuguneprogramm, mis ei sulgeks uksi inglise treidjuunionidele,

prantsuse, belgia, itaalia ja hispaania prudonistidele ega saksa

lassallastele1. Selle programmi - sissejuhatav osa Internatsionaali

põhikirjale - koostas Marxmeisterlikkusega, mida pididtunnistama isegi Bakunin ja anarhistid. Marx oli täiesti veendunud«Manifestis» esitatud põhimõtetelõplikus võidus, lootes ainuüksitöölisklassi intellektuaalsele arengule, mis pidi olema ühisteaktsioonide ja mõtetevahetuse paratamatu tulemus. Sündmusedja keerdkäigud kapitalivastases võitluses, kaotused veel rohkemkui võidud, pidid võitlejaile paratamatult selgeks tegema nendeseniste imerohtude kõlbmatuse ja tegema nende peadvastuvõtlikumaks tööliste vabanemise tõeliste tingimustepõhjalikulemõistmisele. Ja Marxil oli õigus. 1874. aastal, kuiInternatsionaal oma tegevuse lõpetas, ei olnud töölisklassenam hoopiski see, mis ta oli olnud Internatsionaali asutamisel,1864, aastal. Prudonism romaani maades ja eriline lassallismSaksamaal tegid viimseid hingetõmbeid, ning isegi tolleaegsedpurukonservatiivsed Inglise treidjuunionid lähenesid aegamööda

sellele hetkele, kus nende Swansea kongressi juhataja*

1887.aastal võis nende nimel ütelda: «Mandrisotsialism meid enam eihirmuta. » Mandrisotsialism oli aga 1887. aastal juba peaaegueranditult «Manifestis» esitatud teooria. Niisiis peegeldab«Manifesti»ajalugu teataval määral kaasaegsetöölisliikumiseajalugu alates 1848. aastast. Tänapäeval on takahtlemata kogu sotsialistliku kirjanduse kõige levinum, kõigerahvusvahelisem teos, on Siberist Kaliforniani kõigi maadepaljude miljonite tööliste ühine programm.

Ja ometi, kui ta ilmus, ei oleks me võinud teda nimetadasotsialistlikuks manifestiks. 1847. aastal mõisteti sotsialistide allkaht liiki inimesi. Ühelt poolt mitmesuguste utopistlike süsteemi-de pooldajaid, eritioueniste Inglismaal ja furjeriste Prantsus-juures nii ühed kui ka teised olid tol ajal juba kokkumaal,kuskuivanud lihtsalt vähehaaval väljasurevaiks sektideks.

Teiselt poolt peeti sotsialistideks igasuguseid sotsiaalseidsoolarohtudepuhujaid, kes mitmesuguste imeja lappimistöödega

1Lassalle ise ütles meile alati, et ta on Marxi «õpilane » ja seisis sellisena

endastmõistetavalt «Manifesti» alusel. Teine lugu oli tema nende pooldajatega,kes ei läinud kaugemale tema riikliku krediidiga ülalpeetavate tootmisühingutenõudmisest ning kes jaotasid kogu töölisklassi riikliku abi ja omaabipooldajaiks.*

W. Bevan. Toim.

püüdsid kõrvaldadasotsiaalseid pahesid, vähimatki kahju tege-mata kapitalile ja kasumile. Mõlemal juhul olid need inimesed,kes seisid väljaspool töölisliikumist ja otsisid pigemtoetust «hari-tud» klassidelt. Vastupidi, see osa töölisi, kes oli veendu-poliitilised pöörded einud, et puhtole küllaldased, ja nõudisühiskonna põhjalikku ümberkorraldamist, nimetas ennast siiskommunistlikuks.See oli alles välja töötamata, ainult instink-tiivne, mõnikord pisut tooreski kommunism; kuid seeoli küllalttugev selleks, et luua kaks utopistlikukommunismi süsteemi -Cabet' «ikaaria» kommunismi Prantsusmaal ja Weitlingi kommu-nismi Saksamaal. Sotsialism tähendas 1847. aastal kodanlikkuliikumist, kommunism töölisliikumist. Sotsialism,vähemastimandril, sobis salongi, kommunism otse vastupidi. Aga et meolime juba sel ajal kindlalt veendunud, et «töölisklassi vabasta-mine peab olematöölisklassi enda asi», siis ei saanud me het-kegikahelda, kumb nimetustest meil tuleb valida. Hiljemgi ei tul-nud meil kunagi mõttesse sellestloobuda.

«Kõigi maade proletaarlased, ühinege!» – Ainult vähesedhääled vastasid, kui me need sõnad maailmasaatsime 42 aastattagasi, Pariisi revolutsiooni künnisel – esimese revolutsioonikünnisel, kus proletariaat esines omaenda nõudmistega. Kuid28. septembril 1864 ühinesid enamiku Lääne-Euroopa maadeproletaarlased kuulsusrikka mälestusega RahvusvaheliseksTööliste Ühinguks. Internatsionaal iseelas küll kõigest üheksaaastat. Aga et tema rajatud kõigi maade proletaarlaste igaveneliit elab veel ja – elab jõulisemalt kui kunagi varem, seda tõestabkõige paremini just tänane päev. Sest täna, kui ma neid ridukirjutan, vaatab Euroopa ja Ameerika proletariaat üle omavõitlusjõude, kes on esmakordselt mobiliseeritud ühte armeesse,ühe lipu alla, ühe .lähema eesmärgiga: kehtestadaseadusandlikus korras juba Internatsionaali Genfi kongressil1866. aastal väljakuulutatud ja Pariisi tööliskongressil 1889,aastal uuesti kuulutatud kaheksatunnine normaaltööpäev. Jatänase päeva vaatemäng näitab kõigi maade kapitalistidele jamaaomanikele, et kõigi maade proletaarlased on tänapäevaltõesti ühinenud.

Seisaks ainult Marx veel minu kõrval, et seda oma silmaganäha!

F. EngelsLondon,1.mail1890

Avaldatudraamatus:"DasKommunitstische"manifest"London,1899

EESSÕNA 1892. AASTA POOLAKEELSELEVÄLJAANDELE

Tõsiasi, et on tekkinud vajadus «Kommunistliku manifesti»uue poolakeelse väljaande järele, lubab teha mitmesuguseid jä-reldusi.

Kõigepealt tuleb märkida, et «Manifest» on viimasel ajalsaanud teataval määral Euroopa mandri suurtööstuse arengumõõdupuuks. Sedamööda kuidas antud maal areneb suurtööstus,suureneb ka sellemaa tööliste hulgas soov jõuda selgusele, milli-ne onnende kui töölisklassi seisund varakate klasside suhtes;tööliste hulgas levib sotsialistlik liikumine ja kasvab nõudmine«Manifesti» järele. Nii et antud maa keeles levinud «Manifesti»eksemplaride arvu järgi võib kaunis täpselt kindlaks määratamitte ainult töölisliikumise seisukorda, vaid ka suurtööstusearenemisastet sellel maal.

Seepärast annab uus poolakeelne väljaanne tunnistust Poolatööstuse märgatavast progressist. Aga et niisugune progress onviimase väljaande ilmumisest möödunud kümne aasta jooksultõepoolest aset leidnud, selles ei saa mingit kahtlust olla. PoolaKuningriik, Kongressi-Poola, on muutunud Vene keisririigi suu-mele poole laiali pillatud –tööstus on mitrekstööstuspiirkonnaks. Sel ajal kui Vene suur üks osa Soome lahekaldal, teine osa keskpiirkonnas (Moskva, Vladimir), kolmas osaMusta mere ja Aasovi mere, ääres, osa veel mujalgi –, on Poolatööstus kokku sulest kontsentratsioonist tulenevaidrutudvõrdlemisi väikesele maa-alale ning saab tunda kõiki selhäid jahalbu külgi. Neid häid külgi tunnistasid konkureerivad venevabrikandid, kui nad, hoolimataoma palavast soovist muutapoolakad venelasteks, nõudsid kaitsetolle Poola vastu. Halvadküljed – nii poola vabrikantidele kui ka Vene valitsusele – anna-vad end aga tunda sotsialismiideede kiires levimises poolatööliste hulgas ja kasvavas nõudmises «Manifesti » järele.

Kuid poola tööstuse kiire arenemine – ta on juba Venetööstusel üle pea kasvanud - on omakorda poola rahvaammendamatu elujõu uus tõend ja tema eelseisva rahvuslikutaassünni uus tagatis. Sõltumatu ja tugeva Poola taastamine agaon asi, mis puudutab nii poolakaid kui ka meid kõiki. Eurooparahvaste siiras rahvusvaheline koostöö on võimalik ainult siis,kui igaüks neist rahvastest on oma kodus täielik peremees.1848. aasta revolutsioon, kus proletaarsetel võitlejatel tuliproletariaadi lipu all lõppkokkuvõttes teha ainult

kodanlusetööd, tegi oma testamenditäitjate, Louis Bonaparte'i jaBismarcki kaudu teoks ka Itaalia, Saksamaa ja Ungarisõltumatuse. Aga Poola, kes 1792. aastast alates on teinudrevolutsiooni heaks rohkem kui kõik need kolm maad kokku,jäeti täiesti üksi, kui ta 1863. aastal Vene vägede kümnekordseülekaalu tõttu alla jäi. Aadel ei suutnud Poola sõltumatust eisäilitada ega tagasi võita; kodanlusele on see sõltumatuspraegu vähemalt ükskõik. Ja ometi on Poola sõltumatusEuroopa rahvaste harmooniliseks koostööks hädavajalik.* Sellesõltumatuse suudab kätte võita ainult noor poola proletariaat, jatema käes on see hästi kaitstud. Sest kogu ülejäänud Euroopatöölistele on Poola sõltumatus niisama vajalik kui poolatöölistelegi.

F. EngelsLondon, 10. veebruaril 1892

* Poolakeelses väljaandes on see lausevälja jäetud. Toim.Avaldatud ajakirjas: «Przedświt» nr. 35,27. veebruaril 1892 ja raamatus: K. Marxi F. Engels. «Manifest Kommunistyczny »,London, 1892

EESSÕNA 1893. AASTA ITAALIAKEELSELEVÄLJAANDELE

Itaalia lugejale

Võib öelda, et «Kommunistliku partei manifesti» avaldami-ne langes ühte 1848. aasta 18. märtsiga,Milano ja Berliini re-volutsiooniga, kahe rahva ülestõusuga, kellest üks asub kesetEuroopa mandrit ja teine Vahemeremaade keskosas; nende kaherahva ülestõusuga, keda tolle ajani nõrgestasid territoriaalnekillustatus ja sisetülid ning kes seepärast olid sattunud võõravalitsuse alla. Kui Itaalia allus Austria keisrile, siis pidi Sak-samaa kandma koguVenemaa tsaari iket, mis oli küll kaudsem,kuidmitte vähem tuntav. 1848. aasta 18. märtsi sündmuste mõjulvabanesid Itaalia ja Saksamaa sellest häbist; kui need mõlemadsuured rahvad on ajavahemikul1848-1871 taas sündinud jateataval määral omaiseseisvuse tagasi saanud, siis toimus see,nagu ütlesKarl Marx, sellepärast, et needsamad inimesed,kes1848. aasta revolutsiooni maha surusid, said vastu omatahtmist tema testamenditäitjaiks.

See revolutsioon oli kõikjal töölisklassi asi; just töölisklassoli see, kes ehitas barrikaade ja pani kaalule oma elu. Ent ainultPariisi töölistel oli valitsust kukutades täiesti kindel kavatsuskukutada ka kodanlik kord. Aga kuigi nad olid täiesti teadli-kudoma klassi ja kodanluse paratamatust antagonismist, polnudei maa majanduslik areng ega ka prantsuse töölishulkadevaimne arengutase jõudnud veel selle astmeni, mis oleks või-kujundamist.maldanud ühiskonna ümberSellepärast lõikas revo-lutsiooni vilju lõppkokkuvõttes kapitalistide klass. Teistes maades– Itaalias, Saksamaal, Austrias – ei teinudki töölised algusestpeale midagi muud, kui aitasid kodanlusel võimule tulla. Entkodantuseta. Seepärast pidiluse võim ei ole ühelgi maalvõimalik rahvusliku sõltuma1848. aasta revolutsioon toomaühtsuse ja sõltumatuseneile rahvustele, kellel need selle ajani

puudusid: Itaaliale, Saksamaale, Ungarile. Nüüd on järgPoola käes.

Niisiis, kuigi 1848, aasta revolutsioon polnud sotsialistlikrevolutsioon, puhastas ta siiski sellele teed ja valmistas

selle jaoks ette pinda. Kodanlik kord, mis kutsus kõigismaades esile suurtööstuse tormilise arengu, on ühtlasi vii-mase neljakümne viieaasta jooksul loonud kõikjal rohkear-vulise, kontsentreeritud ja tugeva proletariaadi; niiviisisünnitas ta, kui kasutada «Manifesti» väljendust, omaendahauakaevajad. Iga rahvuse sõltumatust ja ühtsust jaluleseadmata pole võimalik ei proletariaadi rahvusvahelineühendus ega nende rahvuste rahulik ning teadlik koostööühiste eesmärkide saavutamiseks. Katsuge kujutleda itaa-naalset tegutsemist enne 1848. aastatlia, ungari, saksa,poola ja vene tööliste ühist internatsiokujunenudpoliitilistes tingimustes!

Niisiis ei olnud 1848. aasta lahingud asjatud. Asjatud eiole olnud ka need nelikümmend viis aastat, mis meidsellest revolutsiooniperioodist lahutavad. Tema viljad hak-kavad valmima, ja ma tahaksinainult, et «Manifesti» itaa-liakeelse tõlke ilmumineoleks heaks endeks Itaalia prole-tariaadi võidule, niinagu originaali ilmumine oli seda ol-nud rahvusvahelisele revolutsioonile.

«Manifest» hindab õiglaselt seda revolutsioonilist osa,mida kapitalism on minevikus etendanud. Esimeseks ka-pitalistlikuks rahvuseks oli Itaalia. Feodaalse keskaja lõp-pu ja tänapäeva kapitalistlikuajastu algust tähistab ko-lossaalne kuju. See onitaallane Dante, keskaja viimne jaühtlasi uusaja esimene poeet. Nüüd, täpselt niisamuti nagu1300. aasta paiku, on ajaloos saabumas uus ajastu. KasItaalia annab meile uue Dante, kes selle uue ajastu,proletaarse ajastu sündi kuulutab?

Friedrich Engels

London, 1. veebruaril 1893

Avaldatud raamatus: Karlo Marx e FedericoEngels. «Il Manifesto del PartitoComunista».Milano, 1893

KOMMUNISTLIKU PARTEI MANIFEST

Üks tont käib ringi mööda Euroopat - kommu-nismitont.Pühaks ajujahiks selle tondi vastu on ühinenud kõikvana Euroopa jõud, paavst ja tsaar, Metternich ja Guizot,prantsuse radikaalid ja saksa politseinikud.

Kus on see opositsioonipartei, keda tema võimulolevadvastased ei oleks tembeldanud kommunistlikuks, kus on seeopositsioonipartei, kes ei oleks omakorda teinud niiopositsiooni edumeelsemaile esindajaile kui ka omareaktsioonilistele vastastele häbistavat etteheidet kommunismis?

Sellest tõsiasjast võib teha kaks järeldust.Kommunismi tunnistavad juba kõik Euroopa jõud kui jõudu.On ülim aeg, et kommunistid esitaksid avalikult kogu

maailmale oma vaateviisi, oma eesmärgid, oma püüdlused ningseaksid kommunismitondi muinasjutule vastu partei endamanifesti.

Selleks on väga mitmesugustest rahvustest kommunistidkogunenud Londonisse ja koostanud järgneva manifesti, misavaldatakse inglise, prantsuse, saksa, itaalia, flaami ja taani keeles.

KODANLASED JA PROLETAARLASED1

Kõigi seniste ühiskondade ajalugu 2 on olnud klassivõitluseajalugu.

Vaba ja ori, patriits ja plebei, mõisnik ja pärisori, tsunfti-meister3 ja sell, lühidalt, rõhuja ja rõhutav on olnud teineteisegaalalises antagonismis, on pidanud lakkamatut, kord varjatud,kord avalikku võitlust, mis on alati lõppenud kogu ühiskonnarevolutsioonilise ümberkujundamisega või võitlevate klassideühise hukkumisega.

Varematel ajaloojärkudel leiame peaaegu kõikjal ühiskonnatäieliku jagunemise eri seisusteks, ühiskondlike seisunditemitmesuguse astmestuse. Vana-Roomas on patriitsid,ratsanikud, plebeid, orjad; keskajal feodaalisandad, vasallid,tsunftimeistrid, sellid, pärisorjad ja lisaks sellele veel peaaeguigas klassis jälle eri astmed.

1 Kodanluse all mõeldakse tänapäeva kapitalistide klassi, kes on ühiskondli-ku tootmise vahendite omanikud ja kes kasutavad palgatööd. Proletariaadi allmõeldakse tänapäeva palgatööliste klassi, kes seetõttu, et neil ei ole oma toot-misvahendeid, on sunnitud oma tööjõudu müüma, et ära elada. (Engelsi mär-kus1888. a. ingliskeelses väljaandes.)2 See on, täpsemalt öeldes, ajalugu, mille kohta on kirjalikke ülestähendusi.1847. aastal oli ühiskonna esiajalugu, kogu kirjutatud ajaloole eelnenudühiskondlik organisatsioon, veel niisama hästi kui tundmata. Pärast seda onHaxthausen avastanud ühismaaomanduse Venemaal, Maurer on tõestanud, etühismaaomandus oli see ühiskondlik alus, millest lähtusid ajaloos kõik saksahõimud, ja järkjärgult selgus, et külakogukond ühismaavaldusega oli ühiskonnaürgvormiks Indiast Iirimaani. Lõpuks tõi Morgan päevavalgele selle ürgkom-munistliku ühiskonna sisemise organisatsiooni selle tüüpiliselkujul ja paniasjale krooni sellega, et avastas sugukonna tõelise olemuse ja tema kohahõimus. Selle ürgkogukonna lagunemisega algab ühiskonna lõhenemine erine-vaiks ja lõpuks antagonistlikeks klassideks. Püüdsin seda lagunemisprotsessijälgida oma teoses «DerUrsprung der Familie, des Privateigentums und desStaats ». 2. Aufl., Stuttgart, 1886. (Vt. F. Engels, Perekonna, eraomanduse ja riigitekkimine. Tallinn 1980). (Engelsi märkus 1888, a ingliskeelses väljaandes.)3 Tsunftimeister on tsunfti täieõiguslik liige, meister tsunfti piires, mitte aga

selle vanem. (Engelsi märkus 1888, a. ingliskeelses väljaandes.)

«Kommunistliku partei manifesti» 1848, aasta väljaande kaas

Hukkunud feodaalühiskonnast väljakasvanud täna-päeva kodanlik ühiskond ei ole kaotanud klassivastu-olusid. Ta on ainult asetanud uued klassid,uuedrõhumistingimused, uued võitlusvormid vanade-asemele.

Meie ajastut, kodanluse ajastut, iseloomustab siiski. see, et taon klassivastuolusid lihtsustanud. Kogu ühiskond lõheneb üharohkem kaheks suureks vaenuleeriks, kaheks suureks otseseltteineteise vastuseisvaks klassiks: kodanluseks ja proletariaadiks.

Keskaja pärisorjadest põlvnesid esimeste linnade vabadkodanikud; sellest linnakodanike seisusest arenesid esimesedkodanluse elemendid.

Ameerika avastamine ja ümber Aafrika viiva mereteeleidmine andsid tõusvale kodanlusele uue tegevusvälja. Ida-India ja Hiina turg, Ameerika koloniseerimine, kaubavahetusasumaadega, vahetusvahendite ja üldse kaupade hulgasuurenemine kutsusid esile kaubanduse, laevanduse ja tööstuseennenägematu õitsengu ning kiirendasid seega revolutsiooniliseelemendi arenemist lagunevas feodaalühiskonnas.

Tööstuse senine feodaalne ehk tsunftipärane organiseerviis eisuutnud enam rahuldada uute turmisigude tõttu kasvavatnõudmist. Selle asemele astusmanufaktuur. Tsunftimeistridtõrjus välja tööstuslikkeskseisus; kadus tööjaotus eri korporat-sioonidevahel, asendudes tööjaotusega üksiktöökoja piirides.

Kuid turud üha kasvasid, nõudmine suurenes järjest. Kamanufaktuur ei suutnud seda enamrahuldada. Siis kutsusid aurja masinad esile revolutsiooni tööstuslikus tootmises.Manufaktuuri asemele astus kaasaegne suurtööstus, tööstuslikukeskseisusvetee asemele astusid tööstusmiljonärid,tertööstusarmeede juhatajad, tänapäeva kodanlased.

Suurtööstus oli loonud maailmaturu, mida Ameerikaavastamine oli ette valmistanud. Maailmaturgtõi kaasakaubanduse, laevanduse ja maismaaliiklusetohutu arengu. Seemõjutas omakorda tööstuse laienemist, ja sedamööda kuidaskasvasid tööstus, kaubandus, laevandus ja raudteed, arenes kakodanlus, ta suurendas oma kapitale ja tõrjus tagaplaanile kõikkeskajast pärinevad klassid.

Niisiis näeme, et tänapäeva kodanlus on ise pika are- javahetusviisisnemisprotsessi, mitmete tootmistoimunud pööretesaadus.

Kodanluse iga arenguastmega käis kaasas vastav polii-

tilineedu. Feodaalisandate võimu ajal rõhutud seisus,

kommuunis1

relvastatud ja ennast ise valitsev assotsiatsioon,siin sõltumatu linnvabariik, teisalmonarhia kolmas,

maksukohuslik seisus*, siis manufaktuuri ajal vastukaal aadlile

seisuslikus või absoluutses monarhias ja suurte monarhiatepeamine alus üldse, võitis kose ja maailmaturulussuurtööstudantekkimisest alates lõpuks kätte poliitiliseainuvõimu tänapäeva esindusriigis. Tänapäeva riigivõim onainult komitee, mis ajab kogu kodanlaste klassi ühiseid äriasju.

Kodanlus on etendanud ajaloos äärmiselt revolutsioonilistosa.

Seal, kus kodanlus on võimule pääsenud, on ta purustanudkõik feodaalsed, patriarhaalsed, idüllilised vahekortega», egajätnud muudköidikud, mis sidusid inimest tema «loomulikevalitsejanud kirevad feodaalrad. Ta on halastamatult purukskiskuinimestevahelist sidet kui alasti kasuhuvi, tundetu «maks-mine sularahas». Ta on uputanud egoistlikuarvestamise jää-külma vette usulise ekstaasi, rüütelliku vaimustuse ja väikeko-danliku sentimentaalsusepüha värina. Ta on muutnud inimeseisikliku väärikuse vahetusväärtuseks ning asetanud paljudekirjalikult kinnitatud ja ausalt saadud vabadusteasemeleühe-ainsavabaduse –südametunnistuseta kauplemisnaga, ta onasendanudduse. Ühesõvabausuliste ja poliitiliste illusitudekspluaoonidega varjateerimise avaliku, häbitu, otsese, karmiekspluateerimisega.

Kodanlus on riisunud pühadusesära kõigilt tegevusalad-

1«Kommuunideks » nimetasid endid Prantsusmaal tekkinud linnad

isegi enne seda, kui nad olid suutnud endale oma feodaalisandailt ja -härradeltlinnaomavalitsuse ja «kolmanda seisusena » poliitilised õigused kätte võidelda.Üldse on siin kodanluse majandusliku arenemise tüüpilise maana võetudInglismaa ja kodanluse poliitilise arenemise tüüpilise maanaPrantsusmaa.(Engelsi märkus 1888. a. ingliskeelses väljaandes.)Kommuun - nii nimetasid Itaalia ja Prantsusmaa linnakodanikud omalinnakogukonda pärast seda, kui nad olid oma feodaalisandalt esimesedomavalitsusõigused ostnud või kätte võidelnud. (Engelsi märkus 1890. a.saksakeelses väljaandes.)

*1888. aasta ingliskeelses väljaandes, mis on Engelsi redigeeritud, on sõnade

«sõltumatu linnvabariik» järel vahele paigutatud sõnad «(nagu Itaalias jaSaksamaal) », aga sõnade «monarhia kolmas, maksukohuslik seisus » järel -sõnad «(nagu Prantsusmaal) ». Toim.

rinaga. Arsti, juristi, papi, luuletaja, teadusmehe on ta muutnudoma maksulisteks palgaelt, mida seni peeti auväärseiks jamillele vaadati vaga vätöölisteks.

Kodanlus on kiskunud perekonnasuhetelt nende liigutavaltsentimentaalse loori ja taandanud need puht rahasuhetele.

Kodanlus on paljastanud, kuidas keskaja toores jõuväljendus,mida reaktsioon nii väga imetleb, leidis: oma loomuliku täiendusekõige hoolimatumas seanaha vedamises. Alles kodanlus on näi-danud, midavõib korda saata inimese tegevus. Ta on teinudhoopis teistsuguseid imeasju kui Egiptuse püramiidid, Roomaveevärgid ja gooti katedraalid, ta on läbi viinud hoopis teistsu-guseid liikumisi kui rahvasterändamised ja ristisõjad.

Kodanlus ei saa eksisteerida, kui ta alatasa ei revolutsio-neeri tootmisriistu, seega tootmissuhteid,järelikult üldse kõikiühiskondlikke suhteid. Kõigi endiste tööstuslike klasside esime-seks olemasolutingimuseks seevastu oli vana tootmisviisi säilita-minemuutmatul kujul. Lakkamatud pöörded tootmises, kõigiühiskondlike suhete alaline vapustamine, igavene ebakindlus jaliikumine iseloomustavad kodanlikku ajajärku kõigi varasemateajajärkudega võrreldes. Kõik tardunud, roostetanud suhted ningnendega kaasnevad vanad auväärsed kujutlused ja vaated hävi-vad, kõik kujunevad uued suhted vananevad, enne kui nad jõua-vad luustuda. Kõik seisuslikja kindel haihtub, kõik püha kaotabpühaduse, ja inimesed on lõpuks sunnitud hindama oma ühis-kondlikku positsiooni ja oma vastastikuseid suhteid kaine pilgu-ga.

Vajadus alatasa laiendada oma saaduste turustamist kihutabkodanlust üle kogu maakera. Igale poole peab ta sisse tungima,igal pool peab ta ennast sisse seadma, igal pool sidemeid looma.

Maailmaturu ekspluateerimisega on kodanlus muutnud kõigimaade tootmise ja tarbimise kosmopoliitiliseks. Reaktsionääridesuureks meelehärmiks on ta kiskunud tööstuse jalge alt rahvusli-ku pinna. Ürgvanu rahvuslikke tööstusharusid on hävitatudjaneid hävitatakse iga päev. Neid tõrjuvad välja uued tööstusha-rud, mille loomine saab kõigi tsiviliseeritudrahvaste eluküsimu-seks, tööstusharud, mis ei töötle enam kohalikku toorainet, vaidkõige kaugemaistmaadest toodavat toorainet, ja mille tooteid eitarbita üksnes omal maal, vaid kõigis maailmajagudes. Vanade,oma maa saadustega rahulduvate vajaduste asemele tekivaduued, mille rahuldamiseks vajatakse kõige kaugemate maade jakõige erinevamate kliimade saadusi. Vana kohalik ja rahvuslikendassesulgumine ning oma toodetega rahuldumine asendub rah-

vaste igakülgse läbikäimisega ja igakülgse vastastikuse sõltuvu-sega. Ja seda niihästi materiaalses kuika vaimses tootmises. Erirahvaste vaimusünnitused saavad kõigi ühisvaraks. Rahvuslikühekülgsus ja piiratus muutub üha enam võimatuks ningpaljudest rahvuslikest ja kohalikest kirjandustest kujuneb üksmaailmakirjandus.

Kõigi tootmisriistade kiire täiustamisega ja liikluse lõp-matulthõlpsaks tegemisega tõmbab kodanlus tsivilisatsiooni ringikõik rahvad, ka kõige barbaartasa kõik hiina müüridtükivägi,millega ta teeb maasemad. Tema kaupade odavad hinnad onraskesuurja sunnib kapituleeruma barbarite kõige visamavõõrastevaenu. Ta sunnib kõiki rahvaid omaks võtma kodanlusetootmisviisi, kui nad ei taha hukkuda; ta sunnib neid oma maalsisse seadma niinimetatudtsivilisatsiooni, s. o. saama kodan-steks. Ühesõnaga,lata loob endale maailma oma näo järgi. Koluson allutanud maa linna ülevõimule. Ta on loonud päratu suuredlinnad, ta on tohutult suudanrendanud linnaelanike arvumaaelanikega võrreldes ja on seega tunduva osa rahvastikustvälja kiskunudmaaelu idiotismist. Nagu ta on teinud maa sõltu-vakslinnast, nii on ta teinud barbaarsed ja poolbarbaarsed maadsõltuvaks tsiviliseeritud maadest, talupojarahvad kodanlus-nemaadest.rahvaist, idamaad lää

Kodanlus kaotab üha rohkem tootmisvahendite, omandi jarahvastiku killustatuse. Ta on rahvastikku tihendanud, tootmis-vahendid tsentraliseerinud jaomandi vähestesse käsatsioon.linetsentralitamatuks tagajärjeks oli poliitidanud. Selle paratessekoonSõltumatud, peaaegu ainult liidusudused,vintsid, millelolid erinevad huvid, seahetega seotud provalitsused ja tollid,suruti kokku üheks rahvuseks, ühe valitsusega, ühe seadus-andlusega,ühe rahvusliku klassihuviga,ühe tollipiiriga rahvuseks.Kodanlus on oma vaevalt sada aastat kestnud klassivõimu ajalloonud arvukamad ja grandioossemad tootlikud jõud kui kõik möö-dunud põlvkonnadkokku. Loodusjõudude alistamine, masinalinetootmine, keemia kasutamine tööstuses ja maaviljeluses, aurulae-vandus, raudteed,elektritelegraaf, tervete maailmajagude üles-rimine, jõgede muutmine laehavatatavaks, terved rahvastikud,kes on nagu maa seest manatud – missugune varasem sajand võisarvata, et niisugused tootlikud jõud ühiskondliku töö rüpessuikusid!

Niisiis nägime, et tootmis- ja vahetusvahendid, mille aluselkodanlus kujunes, on loodud feodaalühiskonnas. Nende toot-mis- ja vahetusvahenditeteataval arenguastmel ei vastanud

suhted, milles feodaalühiskond tootis ja vahetas, maaviljeluse jatööstuse feodaalne organisatsioon, ühesõnaga, feodaalsed oman-suhted ei vastanud enam arenenuddustootlikele jõududele. Nadtakistasid tootmist, selle asemel et seda edendada. Nad muu-tusid tootmisekammitsaiks. Need tuli purustada ja nad purustati.

Nende asemele astus vaba konkurents sellele vastava ühis-kondliku ja poliitilise korraga, kodanlaste klassi majandusliku japoliitilise võimuga.

Meie silmade ees toimub samasugune liikumine. Kodanli-kud tootmis- ja vahetussuhted, kodanlikudomandussuhted, täna-päeva kodanlik ühiskond, keson esile nõidunud nii võimsadtootmis- ja vahetusvahendid, on nagu nõid, kes ei suuda enamvalitseda maa-aluseid jõude, mis ta on mananud. Juba aasta-kümneid on tööstuse ja kaubanduse ajalugu ainult tänapäevatootlike jõudude mässamise ajalugu, sest nad hakkavad vastukaasaegsetele tootmissuhetele, omandussuhetele, mis on kodan-luse ja tema võimuolemasolu tingimused. Tarvitseb ainultmainida kaubanduskriise, mis oma perioodilise kordumisega tee-vad järjest rohkem küsitavaks kogu kodanlikuühiskonna ole-masolu. Kaubanduskriiside ajal hävitatakse regulaarselt mitteainult suur osa toodetud saadusi, vaid isegi suur osa juba loo-dud tootlikke jõude. Kriiside ajal puhkeb ühiskondlik taud,miskõigile varasemaile ajajärkudele oleks paistnud mõttetuse-na, – ületootmise taud. Ühiskond leiab äkki, et ta on tagasi pai-satud ootamatult saabunudbarbaarsuse olukorda: näib, naguoleks näljahäda ja üldine hävitussõda võtnud temalt kõik ela-tusvahendid; näib, et tööstus ja kaubandus on hävitatud, ja mis-pärast? Sellepärast, et ühiskonnal on liigapalju tsivilisatsiooni,liiga palju elatusvahendeid, liiga suur tööstus, liiga suur kauban-dus. Ühiskonnakäsutuses olevad tootlikud jõud ei ole enamkodanlike omandussuhete arendamise teenistuses; vastupidi, nadon nende suhete jaoks liiga võimsaiks muutunud, kodanlikudsuhted on neile takistuseks; ja niipea, kui nad hakkavad sedatakistust ületama, desorganiseerivad nad kogu kodanliku ühis-konna,ohustavad kodanliku omanduse olemasolu. Kodanlikudsuhted on jäänud liiga kitsaks omaenda toodetud rikkuse mahu-tamiseks. – Millega kodanlus kriisidest jagu saab? Ühelt pooltsuure hulga tootlike jõudude sunnitud hävitamisega; teiseltpoolt uute turgude vallutamise ja vanade turgude põhjalikumaekspluateerimisega. Millega siis õieti? Sellega, et ta valmistabette üldisemaid ja laastavamaid kriise ning vähendab neile vastu-panemise vahendeid.

Relvad, millega kodanlus feodalismi kukutas, pöörduvad nüüdkodanluse enda vastu.

Ent kodanlus ei ole piirdunud ainult relvade valmistamisega,mis toovad talle surma; ta on sünnitanud ka inimesed, kesneed relvad tema vastu suunavad, – tänapäeva töölised, prole-lased.taar

Samal määral kui kodanlus, s. o. kapital, areneb, areneb kaproletariaat, tänapäeva tööliste klass, kes elavad ainult niikaua,kui nad tööd leiavad, ja kes leiavad tööd ainult niikaua, kuinende töö kapitalisuurendab. Need töölised, kes peavad ennastmüüma tükiviisi, on kaup nagu iga teinegi kaubaartikkel jaseega samal määral allutatud kõigile konkurentsivõitlusejuhustele, kõigile turu kõikumistele.

Masinate laialdasema rakendamise ja tööjaotuse tõttu on prole-taarlaste töö kaotanud igasuguse iseseisva iseloomu ja seegakogu veetluse töölise silmis. Ta muutub lihtsalt masina ripatsiks,kellelt nõutakse ainult kõige lihtsamat, ühetoonilisemat, kõigekergemini õpitavat käeliigutust. Kulud, mida tööline põhjustab,piirduvad seepärast peaaegu ainult elatusvahenditega, mida taenda ülalpidamiseks ja oma soo jätkamiseks vajab. Aga iga kau-

ba hind, niisiis katöö*

hind võrdub tema tootmise kuludega.Sellepärast väheneb palk samal määral, kuidas kasvab vastu-meelsus töö vastu. Veel rohkem: samal määral,kuidas suurenebmasinate rakendamine ja tööjaotus, suureneb ka töö hulk, kastöötundide arvu suurendamise, antud ajavahemikus nõutava tööhulga suurendamise või masinate käigu kiirendamise jne. ar-vel.

Tänapäeva tööstus on muutnud patriarhaalse meistri väike-setöötoa tööstuskapitalisti suureks vabrikuks. Vabrikussekokkusurutud töölishulgad organiseeritakse nagu sõdurid. Töös-tuse reameestenaseatakse nad allohvitseride ja ohvitseridetäieliku hierarhia järelevalve alla. Nad ei ole ainult kodan-laste klassi kodanliku riigi orjad, neid orjastab iga päev jaiga tund masin, järelevaataja, ja kõigepealt vabrikandist üksik-kodanlane ise. See despootia onseda väiklasem, vihatum ja ki-bedam, mida avalikumalt ta kuulutab oma eesmärgiks kasusaa-mise.

*Hiljem Marx näitas, et tööline ei müü oma tööd, vaid tööjõudu. Vt.

selle kohta Engelsi sissejuhatust Marxi teosele «Palgatöö ja kapital». K.Marx ja F. Engels. Valitud teosed kahes köites, I kd., lk. 50-56. Toim.

Mida vähem käsitsitöö vajab osavust ja jõudu, s.o. midarohkem areneb tänapäeva tööstus, seda enam tõrjub mees-töödte kõrvale naiste- ja lastetöö. Töölisklassi suhtes kaotabsoo- ja vanusevahe igasuguse ühiskondliku tähtsuse. Onveel ainult tööriistad, mis olenevalt vanusest ja soost nõuavaderinevaid kulusid.

Kui töölise ekspluateerimine vabrikandi poolt lõpeb ja töö-line lõpuks oma palga sularahas kätte saab, siis tormavad takallale kodanluse teised osad: majaomanik, kaupmees, liigka-suvõtja jne.

Senised keskseisuse madalamad kihid: väiketöösturid, väi-kekaupmehed ja rantjeed, käsitöölised jatalupojad, kõikneed klassid langevad proletariaadi ridadesse, osalt sellepä-rast, etnende väikesest kapitalist ei jätku suurte tööstusettevõ-tete pidamiseks janad jäävad alla konkurentsis suurematekapitalistidega, osalt sellepärast, et nende tööoskus kaotabväärtuse uute tootmismeetodite tõttu. Nõnda saab proletariaattäiendust rahvastiku kõigist klassidest.

Proletariaat teeb läbi erinevad arenguastmed. Tema võit-lus kodanluse vastu algab koos tema olemasoluga.

Alguses võitlevad üksikud töölised, siia ühe vabriku töölised,seejärel ühe tööharu töölised ühes kohas üksikkodanlase vastukes neid otseselt ekspluateerib. Nende rünnakud on suunatud mitteainult kodanlike tootmissuhete vastu, vaid ka tootmisriistadeeneste vastu; nad hävitavad konkureerivaid välismaakaupu,purustavad masinaid, süütavad vabrikud` püüavad tagasi saada

keskaegse töölise kaotatud seisundit.Sel astmel moodustavad töölised üle kogu maa laialipillatud ja

konkurentsi tõttu killustatud massi. Töölishulkade koondumineei ole siis veel nende eneste ühinemine vaid kodanluse ühinemisetulemus, kes oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks peabkogu proletariaadi liikvele panema ja kes seda esialgu veelsuudab teha. Sel astmel ei võitle proletaarlased seega omavaenlaste vaid oma vaenlaste vaenlaste vastu: absoluutsemonarhia jäänuste, maaomanike, mittetööstuskodanluse,väikekodanlastevastu. Kogu ajalooline liikumine on niiviisikoondatud kodanluse kätte; iga niiviisi saavutatud võitonkodanluse võit.

Kuid tööstuse arenedes ei kasva proletariaat ainultarvuliselt, teda aetakse suuremate massidena kokku, ta jõudkasvab ja ta tunneb seda järjest rohkem. proletariaadi huvid jaelutingimused ühtlustuvad üha rohkem, sest masinad kaotavad

ikka enam töö erinevusi ja suruvad palga peaaegu igal pool ühtla-selt madalale tasemele. Kodanlaste kasvav omavaheline konkurentsja sellest tingitud kaubanduskriisidteevad tööliste palga ainakõikuvamaks; järjest kiiremini arenev ja lakkamatu masinatetäiustamine muudab kogu nende elujärje aina ebakindlamaks;üksiktööliste ja üksikkodanlaste kokkupõrked omandavad üharohkem kahe klassi kokkupõrgete iseloomu. Töölised alustavad

sellest, et nad moodustavad koalitsioone*

kodanlaste vastu; nadastuvad ühiselt välja oma palga säilitamise eest. Nad asutavadisegi alalisi ühinguid, et varuda endale vahendeid võimalikekokkupõrgete korraks. Kohati muutub võitlus ülestõusudeks.

Aeg-ajalt võidavad töölised, kuid ainult ajutiselt. Nende võitlusetõeline tulemus ei ole otsene edu, vaid tööliste ikka kaugemaleulatuv ühinemine. Seda soodustavad kasvavad liiklusvahendidmis, on suurtööstuse loodud ja mis ühendavad omavahel eri piir-kondade töölisi. Ainult seda ühendust ongi tarvis, ettsentraliseerida paljud kõikjal sama iseloomuga kohalikud võitlusedühiseks rahvuslikuks võitluseks, klassivõitluseks. Iga klassivõitluson aga poliitiline võitlus. Ja selle ühinemisega, milleks keskajalinnakodanikud oma külavaheteedega vajasid sajandeid,saavadtänapäeva proletaarlased raudteede tõttu hakkama mõne aastaga.Seda proletaarlaste organiseerumist klassiks ja seega poliitiliseksparteiks lõhub igal hetkel uuestikonkurents tööliste enestevahel. Kuid see tekib ühauuesti, tugevamana, kindlamana, võim-samana.Kodanluse omavahelisi lõhenemisi kasutades sunnib seeseadusandlikus korras tunnistama üksikuid tööliste huvisid.Näiteks kümnetunnise tööpäeva seadusInglismaal. Üldse soodus-tavad kokkupõrked vanas ühiskonnasmitmeti proletariaadi arene-mise protsessi. Kodanluspeab lakkamakraatia vastu;tut võitlust:algul aristohiljem kodanluse enese nende osade vastu, kelle huvidon sattunud vastuollu tööstuse arenemisega; alati kõigi teistemaade kodanluse vastu. Kõigis neis lahingutes on ta sun-letariaadinitud pöörduma propoole, teda appi kutsuma ja tedaseega poliitilisse liikumisse tõmbama. Järelikult annab kodanlus

ise proletariaadile oma hariduse elemente**

, s. t. relvi omaendavastu.

*1888. aasta ingliskeelses väljaandes on pärast sõna „koalitsioone“ lisatud

„ametiühingud“. Toim

**1888. aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade «oma hariduse elemente »

asemel trükitud «oma poliitilise ja üldhariduse elemente ». Toim.

Pealegi, nagu nägime, paiskab tööstuse arenemine prole-tariaadi ridadesse terveid valitseva klassi osivõi vähemastiohustab nende elutingimusi. Ka need toovad proletariaadi-le hulga hariduse elemente.

Lõpuks, neil aegadel, kui klassivõitlus läheneb otsustavalehetkele, omandab lagunemisprotsess valitsevas klassis, koguvanas ühiskonnas nii ägeda, nii terava iseloomu, et väikeosa valitsevast klassist ütleb end temast lahti ja liitub re-volutsiooniliseklassiga, klassiga, kellele kuulub tulevik.Sellepärast, nagu varem osa aadlit kodanluse poole üleläks, nii läheb nüüd osa kodanlust proletariaadi poole üle,ja nimelt osa kodanlastest ideolooge, kes on jõudnud koguajaloolise liikumise teoreetilise mõistmiseni.

Kõigist klassidest, kes on praegu kodanluse vastasrinnas,on ainult proletariaat tõeliselt revolutsiooniline klass.Teised klassid käivad alla ja hukkuvad suurtööstusearenedes, proletariaat on aga suurtööstuse enda saadus.

Keskseisused: väiketööstur, väikekaupmees, käsitööline jatalupoeg, nad kõik võitlevad kodanluse vastu, et kaitsta enestekui keskseisuste olemasolu hukkumise eest. Nad ei ole seegarevolutsioonilised, vaid konservatiivsed. Veel rohkem, nad onreaktsioonilised, sest nad püüavad ajalooratast tagasi pöörata. Kuinad on revolutsioonilised, siis sedavõrd, kuivõrd nad onsiirdumas proletariaadi ridadesse,kuivõrd nad ei kaitse enamoma praegusi, vaid oma tulevasi huvisid, kuivõrd nad hülgavadoma seisukoha, et asuda proletariaadi seisukohale.

Lumpenproletariaadi, selle vana ühiskonna madalaimatekihtide roiskumise passiivse produkti kisubproletaarnerevolutsioon kohati liikumisse, kuid kogu oma seisundi tõttuon ta hoopis rohkem valmis end müüma reaktsioonilisteksmahhinatsioonideks.

Proletariaadi elutingimustes on vana ühiskonna elutingimusedjuba kaotatud. Proletaarlasel poleomandit; tema vahekorralnaise ja lastega ei oleenam midagi ühist kodanlikeperekonnasuhetega;kaasaegne tööstuslik töö, kaasaegne kapitaliike, ühesugune nii Inglismaal ja Prantsusmaal kui ka Ameerikasja Saksamaal, on riisunud temalt igasuguserahvusliku ise-loomu. Seadused, moraal, usk on talleainult kodanluse eelar-vamused, mille taga peituvadkodanluse huvid.

Kõik endised klassid, kes haarasid enda kätte võimu, püüdsidkindlustada oma juba saavutatud ühiskondlikku positsiooni,allutades kogu ühiskonna oma omastamisviisi tingimustele.

Proletaarlased aga võivad ühiskonna tootlikud jõud enda kättevõitaainult oma senise omastamisviisi ja seega kogu seniseomastamisviisi kaotamisega. Proletaarlastel ei olemidagi oma,mida nad peaksid kaitsma, neil tuleb purustada kõik, mis senieraomandit kaitses ja kindlustas.

Kõik senised liikumised on olnud vähemuse liikumised võion toimunud vähemuse huvides. Proletaarne liikumine ontohutu enamuse iseseisev liikumine tohutu enamuse huvides.Proletariaat, praeguse ühiskonna kõige madalam kiht, ei saatõusta ega ennast sirgu ajada, ilma et kogu ametlikku ühiskondamoodustavate kihtide pealisehitus seejuures õhku ei lendaks.

Proletariaadi võitlus kodanluse vastu on esialgu rahvuslik,kui mitte siult, siis vormilt. Iga maa proletariaat peab mõistagikõigepealt toime tulemaoma kodanlusega.

Proletariaadi arenemise kõige üldisemaid faase kirjeldades jäl-konnas selle punktini, kus seegisime enam või vähem varjatudkodusõda olemasolevas ühismuutub avalikuks revolutsiooniks japroletariaat kodanluse vägivaldse kukutamisega oma võimu rajab.

Kõik senised ühiskonnad rajanesid' nagu nägime, rõhuvate ja

rõhutud klasside antagonismil. Selleks aga, et mingit klassirõhuda saaks, peavad olema tagatud tingimused, milles seeklass võib jätkata vähemasti oma orjaelu. Pärisori tõusis kommuuniliikmeks pärisorjuse olukorras samuti, nagu väikekodanlanetõusis kodanlaseks feodaalse absolutismi ikke all. Tänapäevatööline seevastu ei tõuse koos tööstuse arenemisega, vaid langebjärjest madalamale omaenda klassi elutingimustest. Töölinemuutub pauperiks, pauperism aga kasvab veel kiiremini kuirahvastik ja rikkus. See näitab selgesti, et kodanlus ei suudakauemaks ühiskonna valitsevaks klassiks jääda ega oma klassielutingimusi ühiskonnale reguleeriva seadusena peale sundida. Ta onvõimetu valitsema, sest ta ei suuda kindlustada oma orjadeleeksistentsi isegi orja tasemel, sest ta on sunnitud laskma omaorja langeda olukorda, kus tema teda toitma peab, selle asemel etise orja arvel elada.

Ühiskond ei saa enam elada kodanluse võimu all s. o. kodanluse eluei ole enam kooskõlas ühiskonnaga.

Kodanlaste klassi olemasolu ja võimu peamiseks tingimuseks onrikkuse kuhjumine eraisikute kätte, kapitali kujunemine jasuurenemine; kapitali olemasolu tingimuseks on palgatöö. Palgatööpüsib ainult tööliste omavahelise konkurentsi najal. Tööstusearenemine, mille tahtmatuks kandjaks on kodanlus, sest ta eisuuda sellele vastu seista, asendab tööliste konkurentsist tingitud

isoleerituse nende revolutsioonilise ühinemisega organisatsiooni.Suurtööstuse arenemisega tõmmatakse seega kodanluse jalge alt alus,millel ta saadusi toodab ja omastab. Ta toodab kõigepealt omahauakaevajaid. Tema hukkumine ja proletariaadi võit on ühtviisiparatamatud.

II PROLETAARLASED JA KOMMUNISTID

Milline on üldse ja kommunistide proletaarlaste vahekord?Kommunistid ei ole mingi eriline partei, mis seisaks vastamisi

teiste töölisparteidega.Neil ei ole mingisuguseid kogu proletariaadi huvidest erinevaid

huvisid.

Nad ei püstita mingeid erilisi*

printsiipe, mille järgi nad tahaksidproletaarset liikumist vormida.

Kommunistid erinevad teistest proletaarsetest parteidest ainultselles, et ühelt poolt tõstavad nad eri rahvuste proletaarlastevõitluses esile ja kaitsevad lõpuni kogu proletariaadi üldisi,rahvusest sõltumatuid huvisid, teiselt poolt selles, et nad eriarenguastmeil, mis proletariaadi ja kodanluse v aheline võitlusläbiteeb, esindavad alati liikumise kui terviku huvisid.

Kommunistid on seega praktikas kõigi maade töölisparteide

kõige otsustavam, alati edasi minema õhutav**

osa; teoorjaseisukohalt on neil proletariaadi ülejäänud massiga võrreldes seeeelis, et nad saavad aru proletaarse liikumise tingimustest,käigust ja üldistest tulemustest.

Kommunistide lähem eesmärk on sama mis kõigil teistelgiproletaarastel parteidel: proletariaadi kujundamine klassiks,kodanluse võimu kukutamine, poliitilise võimu võtmine proletariaadikätte.

Kommunistide teoreetiliste seisukohtade aluseks ei ole sugugiühe või teise maailmaparandaja väljamõeldud või avastatud ideedega põhimõtted.

Need on ainult käimasoleva klassivõitluse tegelike vahekordade,meie silme ees toimuva ajaloolise liikumise üldine väljendus. Se-

*1888 aasta ingliskeelses väljaandes on „erilisi“ asemelöeldud „sektantlike“ Toim

**1888 aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade„alati edasi mineva õhutava“asemel trükitud:

„kõigeeesrindlikum“. Toim

niste omandussuhete kaotamine ei ole mingi ainuüksi kommu-nismile omane joon.

Kõik omandussuhted on ajaloo käigus pidevalt vahetunud,on ajalooliselt pidevalt muutunud.

Prantsuse revolutsioon näiteks kaotas feodaalse omansekodanliku omanduse huvides.du

Kommunismile ei ole iseloomulik omanduse kaotamine üldse,vaid kodanliku omanduse kaotamine.

Kuid tänapäeva kodanlik eraomandus on saaduste selli-setootmise ja omastamise viimne ja kõige täiuslikum väljdus,mis rajaneb klassiantagonismil,enühtede ekspluateerimisel teiste

poolt.*

Selles mõttes võivad kommunistid oma teooria kokku võttaühte väljendusse: eraomanduse kaotamine.

Meile, kommunistidele, on ette heidetud, et meie tahamekaotada isiklikult teenitud, oma tööga soetatud omandit, mismoodustavat igasugusedit; omanisikliku vabaduse, tegevuse jaiseseisvuse aluse.

Tööga soetatud, ausalt saadud, oma tööga teenitud omand!Kas te räägite kodanlikule omandusele eelnenud väikekodanli-kust, väiketalupoeglikust omandist? Meil ei tarvitse seda kaota-da, tööstuse arenemine on selle kaotanud ja kaotab seda igapäev.

Või kõnelete tänapäeva kodanlikust eraomandusest?Aga kas palgatöö, proletaarlase töö, loob talle omandit? Mitte

sugugi. See loob kapitali, s. o. omandit, mis ekspluatööd,omandit, mis võibteerib palgasuureneda ainult sel tingimusel,et ta sünnitab uut palgatööd, et seda jällegi ekspluateerida. Omandoma tänapäeva kujul liigub kapitali ja palgatöö vastandlikkuseringis.Vaadelgem selle vastandlikkuse kumbagi külge.

Kapitalist olla tähendab asuda tootmises mitte ainult puhtisik-likus, vaid ka ühiskondlikus seisundis.Kapital on kollektiivneprodukt ja seda saab liikuma panna ainult palliikmete ühisetegejude ühiskonnavusega, lõppkokkuvõttes aga ainult kõigiühiskonna liikmete ühise tegevusega.

Seega ei ole kapital isiklik, vaid ühiskondlik jõud.Kui järelikult kapital ühiseks, kõigile ühiskonnaliikmetele

kuuluvaks omandiks muudetakse, siis ei ole see isikliku

*1888. aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade «ühtede ekspluateerimisel teiste

poolt » asemel trükitud: «enamuse ekspluateerimisel vähemuse poolt ». Toim.

omandi muutmine ühiskondlikuks. Muutub ainult omandiühiskondlik iseloom. Ta kaotab oma klassiiseloomu.

Tulgem palgatöö juurde.Palgatöö keskmine hind on palga miinimum, s. o, elatusva-

hendite summa, mis on vajalik töölise kuitöölise elushoidmiseks.Niisiis sellest, mille palgatööline oma tegevusega omastab, jätkubvaevalt tema elu taastootmiseks. Meie ei taha sugugi kaotadaseda tööproduktide isiklikku omastamist, mis on elu taastootmis-eks otseselt vajalik, omastamist, mis ei jätamingisugust ülejää-ki, mis võiks anda võimu võõratöö üle. Tahame ainult kaotadaselle omastamise näruse iseloomu, mille puhul tööline elab ai-nult selleks, et suurendada kapitali, ja elab ainult niivõrd, kui-võrd seda nõuavad valitseva klassi huvid.

Kodanlikus ühiskonnas on elustöö ainult akumuleerunud töösuurendamise vahend. Kommunistlikus ühiskonnas on akumulee-protsessi avardamise, rikastamise ja kergendamiserunud tööainult tööliste eluvahend.

Kodanlikus ühiskonnas valitseb niisiis minevik oleviku üle,kommunistlikus olevik mineviku üle. Kodanlikus ühiskonnas onkapitalil iseseisvus ja personaalsus, kuna töötaval indiviidil puu-dub iseseisvus ja personaalsus.

Ja selle vahekorra kaotamist nimetab kodanlus isiksuse ja va-baduse kaotamiseks! Ja õigusega. Jutton tõepoolest kodanlikuisiksuse, kodanliku iseseisvuse ja kodanliku vabaduse kaotami-sest.

Vabaduse all mõeldakse praeguste kodanlike tootmissuhetepiirides vabakaubandust, vaba ostu jamüüki.Aga kui kaob sahkerdamine, siis kaob ka vaba sahkerdamine.Sõnakõlksudel vabast sahkerdamisest, nagu meie kodanlaste kõigilmuudelgi kõrgelennulistel juttudel vabadusest, on üldse mõtetainultkeskaja sahkerdamise vabaduse puudumise ja orjastatudlinnakodaniku suhtes, mitte aga sahkerdamise, kodanliketootmissuhete ja kodanluse enese kommunistliku kaotamise suh-tes.

Teie olete kohkunud sellest, et meie tahame kaotadaeraomanduse. Aga teie praeguses ühiskonnas on eraomanduskaotatud üheksa kümnendiku selle ühiskonna liikmete jaoks;eraomandus on olemas just seepärast, et teda ei ole olemasüheksa kümnendiku jaoks. Te heidate meile niisiis ette, et metahame kaotada omandi, mis eeldab paratamatu tingimusenaomandi puudumist ühiskonna määratu suurel enamusel.

Ühesõnaga, te heidate meile ette, et me tahame kaotada teie

omandi. Jah, seda me tahame tõesti.Alates hetkest, kus tööd ei ole enam võimalik muuta ka-

taliks, rahaks, maarendiks, ühesõnaga –pi monopoliseeritavaksühiskondlikuks jõuks, s. o. hetkest, kus isiklik omand ei saaenam muutuda kodanlikuks, sellest hetkest peale, ütlete teie,olevat isiksus kaotatud.

Järelikult tunnistate, et te ei mõtle isiksuse all kedagi muudkui kodanlast, kodanlikku omanikku. Niisugune isiksus tulebtõepoolest kaotada.

Kommunism ei võta kelleltki võimalust omastada ühislikkesaadusi, ta võtab ainult ära võimaluse selle omastamiseabilkondvõõrast tööd orjastada.

On väidetud, et eraomanduse kaotamisega lõpeb igasugunetegevus ja hakkab valitsema üldine laiskus.

Sel juhul peaks kodanlik ühiskond juba ammugi laiskusetõttu hukkunud olema; sest need, kes selles ühiskonnastöötavad, ei omanda midagi, ja need, kes omandavad, ei tööta.Kogu see vastuväide muutub tautoloogiaks, et kui pole enamkapitali, siis pole enam palgatööd.

Kõiki etteheiteid, mis on suunatud materiaalsete saadustekommunistliku omastamis- ja tootmisviisi vastu, on laiendatudka vaimse töö saaduste omastamisele ja tootmisele. Naguklassiomandi kaotamine tähendab kodanlasele tootmise endakaotamist, nii on talle ka klassihariduse kaotamine võrdväärnehariduse kaotamisega üldse.

Haridus, mille kadu ta kurdab, tähendab määratu suureleenamusele masina ripatsiks muutumist.Kuid ärge vaielge meiega, sest te hindate kodanliku omandikaotamist, võttes lähtepunktiks oma kodanlikud kujutlusedvabadusest, haridusest, õigusest jne. Teie ideed ise on kodanli-ke tootmis- jaomandussuhete saadused, samuti nagu teie õi-guskion ainult teie klassi tahe, mis on ülendatud seaduseks,tahe, mille sisu määravad teie klassi materiaalsedelutingimused.

Erapoolik kujutlus, mis sunnib teid muutma oma tootmis-ja omandussuhted ajaloolistest, tootmise arenemise protsessismuutuvaist suhetest igavesteks loodus- ja mõistusseadusteks, onteil ühine kõigi hukkunud valitsevate klassidega. Kui jutt onkodanlikust omandist, siis ei söanda te enam aru saada sellest,mis on teile arusaadav antiik- või feodaalomandi suhtes.

Perekonna hävitamine! Isegi kõige radikaalsemad pahandavadselle kommunistide häbiväärt kavatsuse üle.

Millele on rajatud kaasaegne, kodanlik perekond? Kapitalile,erakasusaamisele. Täiesti väljaarenenud kujul on see olemasainult kodanluse jaoks; aga selle täienduseks on proletaarlastesunnitud perekonnatus ja avalik prostitutsioon.

Kodanlik perekond kaob muidugi koos selle oma täiendusekadumisega, ja mõlemad kaovad koos kapitali kadumisega.

Või heidate meile ette, et me tahame kaotada laste eksplua-teerimise oma vanemate poolt? Selles kuriteos tunnistame endidsüüdi.

Aga, ütlete teie, asendades koduse kasvatuse ühiskondlikukasvatusega kaotame me inimeste kõige õrnemad vahekorrad.

Kuid kas teiegi kasvatust ei määra ühiskond? Kas seda eimäära ühiskondlikud suhted, milles te kasvatate, ühiskonna ot-sene või kaudne vahelesegaminekooli kaudu jne.? Kommunistidei leiuta ühiskonna mõju kasvatusele; nad muudavad ainult kas-vatuseiseloomu, nad kisuvad kasvatuse valitseva klassi mõjualt välja.

Kodanlikud sõnakõlksud perekonnast ja kasvatusest, vanemateja laste õrnadest vahekordadest muutuvad seda vastikumaks,mida rohkem suurtööstuse tõttu kõik proletaarlaste perekonna-emed katki kissidtakse ning mida rohkem lapsed lihtartiklikssaltkaubaja tööriistaks muudetakse.

Aga teie, kommunistid, tahate rajada ühisnaisepidamist, kar-jub kogu kodanlus meile koorisvastu.

Kodanlane näeb oma naises ainult tootmisriista. Ta kuuleb,et tootmisriistu tahetakse hakata ühiselt kasutama, ning mõtlebmuidugi, et naisigi tabab sama saatus.

Ta ei aimagi, et jutt on just naiste sellise seisundi kaotami-sest, kus nad on ainult tootmisriistad.

Muide, ei ole midagi naeruväärsemat kui meie kodanlasteülimoraalne hirm kommunistide arvatava ametliku ühisnaisepida-mise puhul. Kommunistidel eitarvitse sisse seada ühisnaisepida-mist, see on olnudpeaaegu alati.

Meie kodanlased ei rahuldu sellega, et nende proletaarlastenaised ja tütred on nende käsutuses, kõnelemata ametlikustprostitutsioonist, nad leiavad erilist lõbu üksteise abikaasade vas-tastikusest võrgutamisest.

Kodanlik abielu on tegelikult ühisnaisepidamine. Kommunis-kirjalikult varjatud ühisnaisetidele võiks ette heita vahest ainultseda, et nad tahavad silmapidamise asemele seada ametliku,avaliku ühisnaisepidamise. Kuid on endastmõigusteetav, etpraesttootmissuhete kaotamisega kaob ka neist tulenev ühisnai-

sepidamine, s. o. ametlik ja mitteametlikprostitutsioon.Kommunistidele heidetakse veel ette, et nad tahtvat kaotada

isamaad, rahvust.Töölistel ei ole isamaad. Neilt ei saa võtta seda, mida neil ei ole.

Et proletariaat peab kõigepealt kätte võitma poliitilise võimu,

tõusma rahvuslikuks klassiks*, konstitueeruma kui rahvus, siis

on ta ise veel rahvuslik, kuigi hoopis teises mõttes, kui kodanlussellest aru saab.

Rahvuslik eraldatus ja rahvaste vastandlikkused kaovad üharohkem juba koos kodanluse arenemisega, kaubandusvabadusega,maailmaturuga, tööstusliku tootmise ja sellele vastavate eluting-imuste ühetaolisusega."

Proletariaadi võim kiirendab nende kadumist veelgi. Vähe-masti tsiviliseeritud maade jõupingutusteühendamine on proleta-riaadi vabanemise esimesitingimusi.

Vastavalt sellele, kuidas kaob ühe indiviidi ekspluateerimineteise poolt, kaob ka ühe rahvuse ekspluateerimine teise poolt.

Klasside antagonismi kokkuvarisemisega rahvuse piiridesvariseb kokku ka rahvuste vaenulik suhtumine üksteisesse.

Süüdistused, mis esitatakse kommunismi vastu usulistest,filosoofilistest ja üldse ideoloogilistest vaatevinklitest, ei väärilähemat käsitlemist.

Kas on vaja erilist sügavamõttelisust mõistmaks, et koosinimeste elutingimustega, nende ühiskondlike suhetega, nendeühiskondliku olemisega muutuvad ka nende kujutlused, vaatedja mõisted, muutub, ühesõnaga, ka nende teadvus?

Mida muud tõestab ideede ajalugu, kui et vaimne tootminemuutub käsikäes materiaalse tootmisega? Mis tahes ajajärguvalitsevad ideed on ikka olnud ainult valitseva klassi ideed.

Kõneldakse ideedest, mis revolutsioneerivad kogu ühiskonda;sellega väljendatakse ainult tõsiasja, etvanas ühisdeelutingimustekonnas on välja kujunenud uue ühiskonna elemendid,et vanahävimisega peab sammu vanade ideede hävimine.

Kui vana maailm seisis hukkumise äärel, siis saavutasristiusk võidu vanade usundite üle. Kui ristiusu ideed jäidXVIII sajandil alla valgustusaja ideedaalühiskond surmavõitlust

*1888, aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade «tõusma rahvuslikuks klassiks »

asemel trükitud: «tõusma rahvuse juhti vaks klassiks». Toim.

toldele, siis pidas feoajal revolutsioonilise kodanlusega.Südametunnistuse vabaduse ja usuvabaduse ideed väljendasidainult vaba konkurentsi valitsemist teadmiste alal.

«Kuid,» öeldakse meile, «usulised, kõlbelised, filosoofilised,poliitilised, õiguslikud ideed jne. on mõistagi muutunud ajalooarenemise protsessis. Usk,kõlblus, filosoofia, poliitika, õigusjäid aga sellesmuutumises alati püsima.

Pealegi on igavesi tõdesid, nagu vabadus, õiglus jne., mis onühised kõigile ühiskonna arenguastmetele. Kommunism agakaotab igavesed tõed, ta kaotabusu, kõlbluse, selle asemel etneid uuendada; järelikult on ta vastuolus kogu ajaloo senisearenguga. »

Millele see süüdistus tagasi viib? Kõigi seniste ühiskonda-deajalugu liikus klassivastuoludes, mis eri ajastutel omandasiderineva kuju.

Missuguse kuju nad ka iganes on võtnud, ühiskonna üheosa ekspluateerimine teise osa poolt ontõsiasi, mis on ühinekõigile möödunud sajanditele. Seepärast pole ime, et kõigisajandite ühiskondlik teadvus, hoolimata kogu mitmekesisusestja erinevusest, liigub teatud ühistes vormimisega.sivastuoludetäieliku kadudes, teadvuse vormides, mis kaovad täiesti ainultkoos klas

Kommunistlik revolutsioon on kõige radikaalsem lahti-nemiskäigus loobub kõige radikaalsemaltütlemine päritudomandussuhetest; pole ime, et ta oma areminevikult päritudideedest.

Kuid aitab kodanluse etteheidetest kommunismile.Juba eespool nägime, et esimeseks sammuks töölisrev-

olutsioonis on proletariaadi muutmine valitsevaks klassiks,demokraatia kättevõitmine.

Proletariaat kasutab oma poliitilist võimu selleks, et ko-danluselt järk-järgult ära kiskuda kogu kapital,tsentraliseeridakõik tootmisriistad riigi, s. o. valitsevaks klassiks organirunudproletariaadi kätte jaseesuurendada võimalikult kiiresti tootlikejõududehulka.

Esialgu võib see muidugi toimuda ainult despootliku vahele-segamisega omandiõigusse ja kodanlikessetootmissusiisabinõudega, mis majandushetesse, niilikult näivad puudulikena japõhjendamatuina, misaga liikumise käigus iseenestest üle

kasvavad*

ja on paratamatud kui kogu tootmisviisis pöördeesilekutsumise vahendid.

Need abinõud on loomulikult igal maal erinevad. Kõigearenenumates maades võiks aga peaaegukõikjal rakendadajärgmisi abinõusid:

1. Maaomandi eksproprieerimine ja maarendi kasutamineriiklike kulude katteks.

2. Kõrge progressiivmaks.3. Pärimisõiguse kaotamine.4. Kõigi emigrantide ja mässajate omandi konfiskeerimine.5. Krediidi tsentraliseerimine riigi kätte riigikapitaliga ja

ainumonopoliga rahvuspanga kaudu.6. Kogu transpordi tsentraliseerimine riigi kätte.7. Riiklike vabrikute ja tootmisriistade arvu suurendam-

ine,maaharimine ja maaparandus üldise plaani järgi.8. Ühesugune töökohustus kõigile, tööstusarmeede loomine, eriti

maaviljeluseks.9. Põllumajanduse ja tööstuse ühendamine, kaasa aitamine

linna ja maa erinevuse järkjärgulisele kõrvaldamisele**

.10. Kõigi laste ühiskondlik ja tasuta kasvatamine. Laste vabrikutöö

kaotamine selle praegusel kujul. Kasvatuse ühendamine materiaalsetootmisega jne.

Kui klassivahed on arenemiskäigus kadunud ja kui kogu tootmi-ne on koondunud assotsieerunud indiviidide kätte, siis kaotabavalik võim poliitilise iseloomu. Poliitiline võim sõna otsesesmõttes on ühe klassi organiseeritud vägivald teise klass~i mahasu-rumiseks. Kui proletariaat võitluses kodanluse vastu paratama-tult klassiks ühineb, kui ta revolutsiooniabil muudab enda va-litsevaks klassiks ja valitseva klassina kaotab vägivaldseltvanad tootmissuhted, siis kaotab ta koos nende tootmissuhetegaka klassiantagonismi olemasolu tingimused, kaotab üldseklassid ning seega enda kui klassi võimu.

Vana kodanliku ühiskonna asemele, klasside ja klassivastuolude-

*1888, aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade «tõusma rahvuslikuks klassiks »

asemel trükitud: «tõusma rahvuse juhtivaks klassiks». Toim.**

1848. aasta väljaandes on: «linna ja maa vastandlikkuse », 1872. aasta ja hili-

semates saksakeelsetes väljaannetes oli sõna «vastandlikkuse» asendatud sõnaga«erinevuse ». 1888. aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade «kaasaaitaminelinnaja maa erinevuse järkjärgulisele kõrvaldamisele» asemel trükitud: «linnaja maa erinevuse järkjärguline kõrvaldamine rahvastiku ühtlasema jaotamisegakogu maal». Toim.

ga ühiskonna asemele astubassotsiatsioon, kus igaühe vaba are-nemine on kõigivaba arenemise eeldus.

III SOTSIALISTLIK JA KOMMUNISTLIK KIRJANDUS1. Reaktsiooniline sotsialism

a) Feodaalne sotsialism

Prantsuse ja inglise aristokraatia oli oma ajaloolise seisunditõttu kutsutud kirjutama pamflette tänapäeva kodanlikuühiskonna vastu. 1830. aasta Prantsuse Juulirevolutsioonis jaInglismaa reformiliikumises oli ta vihatud tõusikult veel kordlüüa saanud. Tõsisest poliitilisest võitlusest ei saanud enamjuttu olla. Talle jäi üle ainult kirjanduslik võitlus. Kuid

restauratsiooniaja1

vanad sõnakõlksud olid muutunud võimatukska kirjanduse vallas. Sümpaatia äratamiseks pidi aristokraatiategema näo, et ta ei pea enam silmas oma huvisid ja et takoostab oma süüdistusakti kodanluse vastu ainult eksplua-teeritavatöölisklassi huvides. Ta valmistas endale meeleheadsellega, et võis oma uue valitseja kohta sõimulaule laulda jatalle enam või vähem kurjakuulutavaid ennustusi kõrvasosistada.

Nii tekkis feodaalne sotsialism, pooleldi kaebelaul, pooleldipaskvill, pooleldi mineviku kaja, pooleldi tuleviku ähvardus,mis tabas kodanlust mõnikord otse südamesse kibeda,vaimukalt salvava hukkamõistuga, kuid mõjus alati koomiliseltseetõttu, et ta oli täiesti võimetu mõistma kaasaegse ajalookäiku.

Aristokraatia lehvitas proletariaadi kerjakotti kui lippu,

et rahvast endaga kaasa tõmmata. Ent iga kord, kui rah-vas aristokraatiale järgnes, märkas tatema tagumikul vanufeodaalvappe ning jooksis valjuja lugupidamatu naegalaiali.ru

Seda komöödiat mängisid osa prantsuse legitimiste, ja «Noor

Inglismaa»*.

1Mõeldud ei ole 1660.-1689. aasta Inglise restauratsiooniaega, vaid 1814.-1830,

aasta Prantsuse restauratsiooniaega. (Engelsi märkus 1888, a. ingliskeelsesvätjaandes.)

*Legitimistid - Bourbonide dünastia taastamist pooldavate aadlikest suurmaa-

omanike partei.«Noor Inglismaa» - 1842. aasta paiku kujunenud rühm inglisearistokraate, poliitikategelasi ja literaate, kes liitusid konservatiivide parteiga.«Noore Inglismaa » silmapaistvamad tegelased olid Disraeli, Thomas Carlyle jt.

Kui feodaalid püüavad tõestada, et nende ekspluateerimisviisoli teistsugune kui kodanlik ekspluateerimine, siis nadunustavad ainult, et nemad ekspluateerisid hoopis erinevais ningnüüd minevikku vajunud olukordades ja tingimustes. Kui nadviitavad sellele, et nende valitsemise ajal ei olnud tänapäevaproletariaati, siis nad unustavad ainult, et just tänapäeva kodan-lus oli nende ühiskonnakorra paratamatusünnitis.

Muide, nad varjavad oma arvustuse reaktsioonilist iseloomuniivõrd vähe, et nende peasüüdistus kodanluse vastu just sellesseisabki, et kodanluse valitsemise ajal areneb klass, kes koguvana ühiskonnakorra õhku laseb.

Palju rohkem heidavad nad kodanlusele ette seda, et see teki-tab revolutsioonilist proletariaati, kui seda,et see üldse tekitabproletariaati.

Poliitilises praktikas võtavad nad seepärast osa igasugusest vägi-valla tarvitamisest töölisklassi vastu,ja igapäevases elus on nad

oma ülespuhutud fraasidest hoolimata nõus kuldõunu*

korjamaning truudust, armastust ja au lambavilla, suhkrupeedi ja viinag-

a kauplemisest saadava kasu vastu vahetama.1

Nagu papp on käinud alati käsikäes feodaaliga, nii käib kapappide sotsialism käsikäes feodaalse sotsialismiga.Pole midagi hõlpsamat kui anda kristlikule askelistlik värving.Kas pole ka ristiusktismile sotsiahäält tõstnud eraomandusevastu, abielu vastu, riigi vastu? Kas pole ta selle asemel jutlus-tanud heategevust ja kerjamist, vallaspõlve ja lihasuretamist,kloostrielu ja kirikut? Kristlik sotsialism on ainult pühitsetudvesi, millega papp aristokraatide pahameelt õnnistab.

Toim.*1888, aasta ingliskeelses väljaandes on pärast sõna «kuldõunu » vahele

paigutatud sõnad «mis langevad tööstuse puult ». T oim.

1See käib peamiselt Saksamaa kohta, kus maa-aadel ja junkrud majandavad

suuremat osa oma mõisatest omaenda kulul valitsejate kaudu ja kes pealeselle on peedisuhkru ja kartuliviina suurtootjad. Rikkamad inglise aristokraadidei ole veel niikaugele jõudnud; kuid nemadki teavad, kuidas rendi langemistsaab tasa teha oma nime loovutamisega enam või vähem kahtlaste akt-siaseltside asutajaile. (Engelsi märkus 1888. a. ingliskeelses väljaandes.)

b) Väikekodanlik sotsialism

Feodaalaristokraatia ei ole ainus kodanluse poolt kukutatudklass, kelle elutingimused tänapäeva kodanlikus ühiskonnas onhalvenenud ja välja surnud. Keskaegne linnakodanike seisus javäiketalupojaseisus olid tänapäeva kodanluse eelkäijad. Töös-tuslikult ja kaubanduslikult vähem arenenud maadesjätkab seeklass ikka veel kiratsemist areneva kodanluse kõrval.

Maades, kus tänapäeva tsivilisatsioon on arenenud, onkujunenud uus väikekodanlus, kes kõigub proletariaadi ja kodan-luse vahel ning kes kodanliku ühiskonna täiendava osana ühauuesti tekib, kelle liikmeid aga heidetakse konkurentsi tõttu ala-tasaproletariaadi ridadesse ja kes isegi näevad juba suurtöösearenedes lähenevat aega, kus nad kui tänastupäeva ühiskonnaiseseisev osa täiesti kaovad ning nad asendatakse nii kaubandu-ses ja tööstuses kui kapõllumajanduses järelevaatajate ja ametni-kega.

Niisugustes maades nagu Prantsusmaa, kus talupoegadeklass moodustab kaugelt rohkem kui poole rahvastikust, oliloomulik, et autorid, kes asusid proletariaadi poolele kodan-luse vastu, kasutasidkodanliku korra kriitikas väikekodanlikkuja väiketalupoeglikku mõõdupuud ning astusid tööliste kaitseksvälja väikekodanluse seisukohalt. Nii tekkis väikekodanliksotsialism. Sismondi on sellise kirjanduse peaesindaja mitteainult Prantsusmaal, vaidka Inglismaal.

See sotsialism lahkas vastuolusid tänapäeva tootmissuhetesväga teravmeelselt. Ta paljastas majandusteadlaste silmakirjalikuapologeetika. Ta tõestas ümberlükkamatult, masinalise tootmise jatööjaotuse laastavat mõju, kapitalide ja maavalduse kontsent-reerumist, ületootmist, kriise, väikekodanlaste jatalupoegadeparatamatut hukkumist, proletariaadi viletsust, tootmise anarhiat,kisendavat ebavõrdsust rikkusejaotuses, rahvastevahelist tööstus-likkuhävitussõda, vanade kommete, vanade perekonnasuhete javanade rahvuste hävimist.

Ent oma positiivselt sisult tahab see sotsialism kas taastadavanu tootmis- ja vahetusvahendeid ning koos nendega vanuomandussuhteid ja vana ühiskonda või tahab ta tänapäevatootmis- ja vahetusvahendid väevõimuga uuesti suruda neissevanade omandussuhete raamidesse, mille need tootmis- ja va-hetusvahendid purustasid ja mis paratamatult tuli purustada.Mõlemal juhul on see sotsialism niihästireaktsiooniline kui kautopistlik.

Tsunftikord tööstuses ja patriarhaalne põllumajandus on taviimsed sõnad.Oma edaspidises arengus on see suund jõudnud kartlikku kassi-

ahastusse.*

c) Saksa ehk «tõeline» sotsialism

Prantsusmaa sotsialistlik ja kommunistlik kirjandus, mis tekkisvõimuloleva kodanluse surve all ja väljendab kirjanduslikultvõitlust selle võimu vastu, imporditi Saksamaale sel ajal, kuikodanlus seal alles alustas võitlust feodaalse absolutismi vastu.

Saksa filosoofid, poolfilosoofid ja kaunishinged haarasid ahneltsellest kirjandusest kinni ja unustasid ainult, et nende teostesisserändamisega Prantsusmaalt ei rännanud siiski SaksamaalePrantsusmaa elutingimused. Saksamaa tingimustes kaotasprantsuse kirjandus igasuguse otsese praktilise tähtsuse ja võt-tis puhtkirjandusliku voolu ilme. See pidinäima jõudeajamõtisklusena inimolemuse teostumise üle. Nõnda omasid esimesePrantsuse revolutsiooni nõudmised saksa XVIII sajandi filo-dmisedsoofide silmis mõtet ainult kui «praktilise mõistuse»nõuüldse, ja Prantsuse revolutsioonilise kodanluse tahte-avaldused tähendasid nende silmis puhta tahte seadusi,mõeldes siin tahet, nagu see olema peab, tõeliselt inimlikkutahet.

Kogu saksa literaatide töö seisis ainuüksi selles, et koos-tunnistusega, või õigemini, võttamesoofilise südakõlastada uusiprantsuse ideid oma vana filoprantsuse ideed omaks omafilosoofilisest vaatevinklist.

Need võeti omaks nii, nagu üldse omandatakse võõrkeelt,tõlke kaudu.

On teada, kuidas mungad kirjutasid jaburaid katoliku pühaku-lugusid vana paganusaja klassikalisteteoste käsikirjade peale.Saksa literaadid talitasid prantsuse ilmaliku kirjandusega justvastupidi. Nad kirjutasid oma filosoofilisi mõttetusi prantsuseoriginaalide alla. Näiteks prantsuse rahasuhete kriitika alla kirju-

*1888. aasta ingliskeelses väljaandes on sõnade «oma edaspidises arengus on

see suund jõudnud kartlikku kassiahastusse» asemel trükitud: «Lõpuks, kuikangekaelsed ajaloolised tõsiasjad olid igasuguse enesepettuse joovastuseminema peletanud, mandus see sotsialismi vorm haletsusväärsekskassiahastuseks ». Toim.

tasid nad «inimolemuse võõrandumine», prantslaste kodanlikuriigi kriitika alla kirjutasid nad «abstraktselt üldise võimu kaota-mine» jne.Oma filosoofiliste sõnakõlksude poetamise prantsuse mõttekudeasemele ristisid nad «teo filosookäifiaks», «tõeliseks sotsia-soofiliseks põhjenduseks»teaduseks», «sotsialismi filolismiks»,«saksa sotsialismijne. ,Prantsuse sotsialistlik-kommunistlik kirjandus kohitseti niiviisitäielikult. Ja et see sakslase käes ei väljendanud enam üheklassi võitlust teise vastu, siis oli sakslane veendunud, et taon vabanenud «prantsuse ühekülgsusest», et ta kaitsebtõelistevajaduste asemel tõe vajadust ja proletaarlase huvide,

asemel inimolemuse huvisid, inimese huvisid üldse,selliseinimese huvisid, kes ei kuulu ühtegi klassi, kes ei kuulu üldsetegelikkusesse, vaid ainult filosoofilise fantaasia udusessetaevasse.See saksa sotsialism, mis pidas oma abituid kooliharjutusi niitõsiseks ja tähtsaks ning mis neist nii kõvasti pasundas, kaotasvähehaaval oma pedantsesüütuse.

Saksa, eriti preisi kodanluse võitus feodaalide ja absoluutsemonarhia vastu, ühesõnaga liberaalne liikumine muutus järjest tõ-sisemaks.«Tõelisele » sotsialismile avanes seega soovitud juhuspoliitilisele liikumisele vastu seada sotsialistlikke nõudmisi, heitatraditsioonilisi needusi liberalismi, esindusriigi, kodanliku kon-kurentsi, kodanliku trükivabaduse, kodanliku õiguse,kodanliku vabaduse ja võrdsuse vastu ning jutlustada rahva-hulkadele, et neil ei ole sellest kodanlikust liikumisest midagivõita, küll aga võivad nad kõik kaotada. Saksa sotsialismunustas õigel ajal, et prantsuse kriitika, mille hingetu kaja taoli, eeldab tänapäevakodanlikku ühiskonda koos vastavatemateriaalsete eludusi, mille kättevõitmise Saksamaalgimuste javastava poliitilise konstitutsiooniga, s. o. just neid eeltinalles kõneall oli.

Saksamaa absoluutseile valitsustele koos nende pappidest,koolmeistritest, pulgajunkrutest ja bürokraatidest kaaskonnagaoli ta parajaks hernehirmutiseks ähvardavalt pealetungiva ko-luse vastu.dan

Ta moodustas magusa täienduse kibedatele piitsahoopidele japüssikuulidele, millega need valitsused rahustasid saksa töölisteülestõuse.

Kui «tõeline» sotsialism muutus seega relvaks valitsuste käessaksa kodanluse vastu, siis väljendas ta ka otseselt reaktsitab

XVI sajandusoonilisi huvisid, saksa väikodanluse huvisid.Saksamaal moodist pärinev ja sellest ajast peale mitme-suguselkujul üha uuesti esilekerkiv väikekodanlus olemasolevaolukorra tegeliku ühiskondliku aluse.

Väikekodanluse säilimine tähendab Saksamaal olemasolevaolukorra säilimist. Kodanluse tööstuslikust ja poliitilisestvõimust kardab ta endale kindlat hukatust, ühelt poolt kapitalikontsentreerumise,teiselt poolt revolutsioonilise proletariaadiarenemise tõttu. Väikekodanlusele näis, et «tõeline» sotsialismtabab kaks kärbest ühe hoobiga. See levis nagu taud.

Spekulatiivsest ämblikuvõrgust kootud, kaunishingeliste kõne-õitega tikitud, lääge liigutuse pisaratega niisutatud rüü, seemüstiline rüü, millegasaksa sotsialistid katsid oma paari kondist«igavesttõde», suurendas ainult nende kauba minekut sellepubliku hulgas.

Saksa sotsialism omakorda taipas üha rohkem, et ta on kut-sutud olema selle väikekodanluse kõrgelennuline esindaja.

Ta kuulutas saksa rahvuse õigeks rahvuseks ja saksa väike-kodanlase õigeks inimeseks. Ta andis igaleväikekodanlase nurja-tusele varjatud, kõrgema, sotsialistliku mõtte, mistõttu seeomandas otse vastupidise tähenduse. Lõpuni järjekindlana astusta avalikult välja kommunismi «toorelt purustava» suuna vastuja kuulutas, et oma õilsas erapooletuses seisab tema ise igasugu-sest klassivõitlusest kõrgemal. Väljaarvatud väga vähesed eran-did, kuulub kõik, misSaksamaal näilikult sotsialistlike ja kom-munistliketeostena käibel on, selle sopase, demoraliseeriva kir-

janduse valdkonda.1

2. Konservatiivne ehk kodanlik sotsialism

Osa kodanlust soovib sotsiaalseid pahesid kõrvaldada, et kodan-lustada.liku ühiskonna olemasolu kind

Siia kuuluvad majandusteadlased, filantroobid, humanistid, töö-rahvaklasside olukorra parandajad, heategevuse organiseerijad,loomakaitseseltside liikmed, karskusseltside asutajad, kõige mit-mekesisematlaadi nurgareformistid. See kodanlik sotsialism on

11848.aasta revolutsioonitorm pühkis kogu selle näruse suuna minema ja

võttis selle kandjailt tahtmise jätkata sot - sialismiga sahke^damist. Sellesuuna peaesindaja ja klassikaline tüüp on härra Karl Grün. (Engelsi

märkus 1890. a. saksakeelses väljaandes.)

kujundatud isegi terveteks süsteemideks.Näiteks toome Proudhoni «Viletsuse filosoofia».

Sotsialistlikud kodanlased tahavad säilitada tänapäeva ühiskon-na elutingimused, kuid ilma võitluseja ohtudeta, mis neist para-tamatult tulenevad. Nadtahavad säilitada olemasoleva ühis-konna, kuid ilmaseda revolutsioneerivate ja laostavate elementi-deta.Nad tahavad kodanlust ilma proletariaadita. Kodanlus ku-jutab endale maailma, kus ta võimul on, loomulikult parima maa-ilmana. Kodanlik sotsialism arendab selle lohutava kujutluseenam-vähem terviklikuks süsteemiks. Kutsudes proletariaati omasüsteemi ellu rakendama ja uude Jeruusalemma minema, nõuabkodanlik sotsialism tegelikult üksnes seda, et proletariaat jääkspraegusesse ühiskonda, kuid heidaks kõrvale oma kujutlusedsellest kui vihkamisväärsest ühiskonnast.

Selle sotsialismi teine, vähem süstemaatiline, kuid praktilisemvorm püüdis sisendada töölisklassile vastumeelsust igasuguserevolutsioonilise liikumise suhtes, tõendades, et talle ei tulekasuks üks või teine poliitiline muudatus, vaid ainult materi-aalseteelutingimuste, majandussuhete muutumine. Materiaalseteelutingimuste muutumise all ei mõista see sotsialism agasugugi kodanlike tootmissuhete kaotamist, mis on võimalikainult revolutsioonilisel teel, vaid administratiivseid täiustusi,mida tehakse nende tootmissuhete pinnal ning mis järelikult eimuuda midagi kapitali ja palgatöö suhetes, vaid paremal juhulvähendavad kodanluse valitsemiskulusid ja lihtsustavad temariigimajapidamist.

Oma õige väljenduse saab kodanlik sotsialism alles siis, kui tamuutub lihtsalt oraatorlikuks kõnekäänuks.

Vabakaubandus! töölisklassi huvides; kaitsetollid! töölisklassihuvides; üksikvanglad! töölisklassi huvides – see on kodanlikusotsialismi viimane ja ainus tõsiselt mõeldud sõna.

Kodanluse sotsialism seisab nimelt väites, et kodanlus onkodanlus – töölisklassi huvides.

3. Kriitilis-utopistlik sotsialism ja kommunism

Me ei kõnele siin kirjandusest, mis kõigis suurtes uusajarevolutsioonides on väljendanud proletariaadi nõudmisi (Babeufiteosed jne.).

Proletariaadi esimesed katsed üldise ärevuse ajal,feodaalühiskonna kukutamise perioodil oma klassihuvisidotseselt maksma panna äpardusid paratamatult nii proletariaadi

enda arenematuse kui katema vabanemise materiaalsetetingimuste puudumise tõttu, sest need tingimused on alleskodanliku ajastu produkt. Revolutsiooniline kirjandus, mis neidproletariaadi esimesi liikumisi saatis, on sisuliselt paratamatultreaktsiooniline. Ta propageerib üldist asketismi ja toorestvõrdsustamist.

Tõelised sotsialistlikud ja kommunistlikud süsteemid, Saint-Simoni, Fourier', Oweni jne. süsteemid tekivad proletariaadi jakodanluse vahelise võitluse algperioodil, kui see võitlus pole veelvälja arenenud, mida on eespool kirjeldatud. (Vt. «Kodanlus japroletariaat».)

Nende süsteemide leiutajad näevad küll nii klassidevastandlikkust kui ka laostavate elementide mõju valitsevasühiskonnas endas. Aga nad ei näeproletariaadi poolel iseseis-vat ajaloolist tegevust,mingit talle omast poliitilist liikumist.

Et klassiantagonismi arenemine peab sammu tööstuse arene-misega, ei suuda ka nemad leida proletariaadi vabateriaalseidtingimusi ja otsivadnemise masotsiaalteadust, sotsiaalseid seadusi,mis looksid need tingimused.

Ühiskondliku tegevuse asemele peab astuma nende isiklikleiutustegevus, vabanemise ajalooliste tingimuste asemelefantastilised tingimused, proletariaadi järkjärgulise klassiksorganiseerumise asemele ühiskonna organiseerimine nendeeneste poolt väljamõeldud retsepti järgi. Tulugulevanemaailma ajaseisab nende arvates nende ühiskonnaplaanidepropa-gandas ja praktilises elluviimises.

Nad on küll teadlikud, et nad esindavad oma plaanides pea-miselt töölisklassi kui kõige rohkem kannatava klassi huvisid.Proletariaat on nende jaoks olemas ainult kõige rohkem kan-natava klassina.

Nii klassivõitluse arenematu vorm kui ka nende endi elujärgon põhjuseks, miks nad usuvad endid sellest klasdada kõigiühiskonnaliikmete, kamist palju kõrgemal seisvat. Nad tahavadparannisgosiantakõige paremais tingimushet tegematakogupärast pöörduvad nad alati ilma vates olevate elujärge.Seeühiskonna poole, isegi peamiselt valitseva klassipoole.Nende arvates tarvitseb ju ainult mõista nende süsteemi, ettunnistada see kõigist võimalikest ühiskondadest kõige paremaühiskonna kõige paremaks plaaniks.

Nad hülgavad seepärast igasuguse poliitilise, eriti igasuguserevolutsioonilise tegevuse, nad tahavadsaavutada oma eesmärkirahulikul teel ja püüavad väikeste, loomulikult äparduvate

eksperimentidega, eeskuju jõul rajada teed uuele ühiskondlikuleevangeeliumile.

See tulevikuühiskonna fantastiline kujutamine tekib sel ajal,kui proletariaat on alles äärmiselt arenematu ja kulikult ka iseveel oma olujärejutlebkorda fantastiliselt, see tekib protariaadiesimesestleaimusrikkast tungist ühiskonberna üldise ümkorral-duse poole.

Ent need sotsialistlikud ja kommunistlikud teosed sisaldavadka kriitilisi elemente. Need ründavad kõiki olemasoleva ühiskonnapõhialuseid. Seepärast on nad andnud väga väärtuslikku ainettööliste valgustamiseks. Nende positiivsed teesid tulevikuühis-

konnakohta, näiteks linna ja maa vastandlikkuse*, perekonna,

erakasusaamise ja palgatöö kaotamine, ühiskondliku harmooniakuulutamine, riigi muutmine lihtsaks tootmise juhtimiseks – kõikneed teesid väljendavad ainult selle klassiantagonismi kaotamisevajadust, mis alles hakkas arenema ja mida nad tundsid ainultselle esialgses vormitus ebamäärasuses. Seepärast on ka needteesid alles puhtutopistliku iseloomuga.

Kriitilis-utopistliku sotsialismi ja kommunismi tähtsus on aja-mööda kuidas klassivõitlus areneb ja võtab üha selloo arengugapöördvõrdeline. Sedagemad vormid, kaotab see fantastilinetaotlus sellest kõrgemal seista, kaotab see fantastiline vastuseisklassivõitlusele igasuguse praktilise väärtuse, igasuguse teoreeti-lise õigustuse. Sellepärast, kui nendesüsteemide rajajad olidkimitmes suhtes revolutsioonilised, siis nende õpilased moodusta-vad alati reaktsioonilisi sekte. Nad peavad kõvasti kinni omaõpetajate vanadest vaadetest, arvestamata proletariaadi ajaloo-vad ikka veel omatandlikkusi lepitada. Nad unistavõitlust uuestinüristada ja vaslist edasiarenemist. Nad katsuvad seepärastjärjekindlalt klassiühiskondlike utoopiate katselisest teostami-sest, üksikute falansteeride rajamisest, kodumaiste kolooniate [ «

Iiome-colonies » ] asutamisest, väikese Ikaaria1

– uue Jeruusalemma

*1888. aasta ingliskeelses väljaandes on see koht formuleeritud järgmiselt: «Prak-

tilised abinõud, mis nad soovitavad, näiteks linna ja maa erinevuse kaotamine».Toim.1

Falansteerideks nimetati Charles Fourier' plaanitsetud sotsialistlikke koloo-niaid; Ikaariaks nimetas Cabet oma utoopiat ja hiljem oma kommunistlikkukolooniat Ameerikas. (Engelsi märkus 1388,a. ingliskeelses väljaandes.) Home-colonies (kodumaisteks kolooniateks) nimetas Owen oma kommunist-likkemusterühiskondi. Falansteeriks nimetati Fourier' plaanitsetud ühiskond-likke losse. Ikaariaks nimetati utoopilist fantaasiamaad, mille kommunistlikke

taskuväljaande – organiseerimisest, ja kõigi nende õhulossideehitamiseks peavad nad pöörduma kodanlike südamete jarahakottide filantroopia poole. Järk-järgult langevad nad ülal-kirjeldatud reaktsiooniliste või konservatiivsete sotsialistidekategooriasse ja erinevad neist ainult oma süstemaatilisemapedantsusega ning fanaatilise usuga oma sotsiaalteaduseimettegevasse mõjusse.

Nad astuvad seepärast ägedalt välja tööliste igasugusepoliitilise liikumise vastu, mis nende arvates võib olla tingitudainult sõgedast mitteuskumisest uuesse evangeeliumisse.

Ouenistid Inglismaal võitlevad tšartistide ja furjeristid

Prantsusmaal reformistide*

vastu.

asutusi Cabet kirjeldas. (Engelsi märkus 1890, a. saksakeelses väljaandes.)*

Jutt on aastail 1843-1850 Pariisis ilmunud ajalehe «La Reforme»pooldajaist. Toim.

IV KOMMUNISTIDE SUHTUMINE MITME-SUGUSTESSE OPOSITSIOONIPARTEIDESSE

Pärast II osas öeldut on selge kommunistide suhtumine jubatekkinud töölisparteidesse, järelikult nende suhtumine tšar-tistidesse Inglismaal ja agraarreformi pooldajatesse Põhja-Ameerikas.

Kommunistid võitlevad töölisklassi lähemate eesmärkide jahuvide eest, aga nad esindavad oleviku liikumises ühtlasi liiku-mise tulevikku. Prantsusmaal liituvadkommunistid sotsialistlik-

demokraatliku parteiga1

võitluseks konservatiivse ja radikaalsekodanluse vastu, loobumata seejuures õigusest kriitiliselt suhtu-darevolutsioonilisest traditsioonist pärinevaisse fraasidesse ja illu-sioonidesse.Šveitsis toetavad nad radikaale, unustamata, et see partei koos-

neb vastuolulistest elementidest, osaltdemokraatlikest sotsialisti-destprantsuse mõttes, osalt radikaalseist kodanlastest.

Poolakate hulgas toetavad kommunistid parteid, kes seab ag-raarrevolutsiooni rahvusliku vabanemisetingimuseks, sama par-teid, kes 1846. aastal Krakoviülestõusu ellu kutsus.

Saksamaal võitleb kommunistlik kodanlusega, kuivõrd see esi-nebabsoluutse monarhia, feodaalse maaomanduse reaktsiooniliseväikekodanluse vastu.

Ta ei jäta aga hetkegi kasutamata, et kujundada töölistes ko-danluse ja proletariaadi vaenuliku vastandlikkuse võiget teadmist,et saksamalikult seltöölised võiksid kasutada otsekohe relvanakodanluseenda vastu neid ühiskondlikke ja poliitilisi tingimusi, miskodanluse võimulolek peab kaasa tooma, et Saksamaal algaks

1Seda parteid esindas tol ajal parlamendis Ledru-Rollin, kirjanduses Louis

Blane ja igapäevases ajakirjanduses ajaleht «La Reforme». Nimetusegasotsialistlik-demokraatlik, mis oli nende endi pandud, tähistasid nad seda osademokraatlikust ehk vabariiklikust parteist, mis kandis enam-vähem sotsialist-likku värvingut. (Engelsi märkus 1888. a. ingliskeelses välj aandes.)Tolleaegsel Prantsusmaal ennast sotsialistlik-demokraatlikuks nimetanud par-teid esindas poliitikas Ledru-Rollin ja kirjanduses Louis Blane; seega oli tatänapäeva saksa sotsiaaldemokraatiast niisama kaugel kui taevas maast.(Engelsi märkus 1890, a. saksakeelses välja andes.

kohe pärast reaktsiooniliste klasside kukutamist võitlus kodan-luse enda vastu.

Saksamaale pööravad kommunistid oma peatähelepanu sellepä-rast, et ta seisab kodanliku revolutsioonikünnisel ja et ta teostabselle pöörde üldse Euroopatsivilisatsiooni arenenumais tin-gimustes ning paljuarenenuma proletariaadiga kui InglismaaXVII ja Prantsusmaa XVIII sajandil, mistõttu saksa kodanlik re-volutsioon võib olla ainult proletaarse revolutsiooni:otsene eel-mäng.

Ühesõnaga, kommunistid toetavad kõikjal iga revolutsioonilistliikumist kehtiva ühiskondliku ja poliitilise korra vastu.

Kõigis neis liikumistes tõstavad nad esikohale omandiküsimusekui liikumise põhiküsimuse, olenemata sellest, kas seeküsimus on võtnud enam või vähem arenenud vormi.

Kommunistid taotlevad lõpuks igal pool kõigi maade demo-kraatlike parteide ühinemist ja kokkulepet.

Kommunistid peavad põlastusväärseks varjata oma vaateid jakavatsusi. Nad kuulutavad avalikult, et nende eesmärgid onsaavutatavad ainult kogu senise, ühiskonnakorra vägivaldse ku-kutamisega. Väriseguvõimulolevad klassid kommunistliku revo-lutsiooniees. Proletaarlastel pole selles midagi kaotada pealeoma ahelate. Võita on neil aga kogu maailm.

KÕIGI MAADE PROLETAARLASED, ÜHINEGE!